Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Naftatransiidil ees raske aeg

Mihhail Bron?tein 10. detsember 2004, 00:00

Juhtisin suvel tähelepanu negatiivsetele tagajärgele, milleni võib viia Tallinna Sadama plaan tõsta sadamamakse 1,5 korda tankeritele, mis veavad Vene naftat. Suhteliselt madalate sadamamaksude püsimine meie konkurentidel vähendab tankerite tulekut Tallinna Sadamasse. See toob kaasa kaubaveokäibe ja koos sellega ka tulude tuntava vähenemise. Sadamamaksude üle otsustamine lükati edasi 1. jaanuarini 2005. Tundus, et on aega, et prognoosida arenguid Balti merel ja naftaturgudel.

1. jaanuarini pole just palju jäänud. On siis uuritud põhjalikult sadamamaksude tõusust põhjustatud arenguid? Tallinna Sadam pole oma seisukohti muutnud. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja minister Andrus Ansip on sadamatasude tõstmise vastu. Rahandusministeerium ja minister Taavi Veskimägi on aga seisukohal, et tasude tõstmine ei mõjuta negatiivselt sadama konkurentsivõimet. Ma muidugi mõistan rahandusministri püüdu kindlustada 2005. aasta pingelise eelarve tulude poolt. Kahtlen aga, et see õnnestub sadamatasusid tõstes.

Veskimägi sõnul kinnitavad turu-uuringud, et Eesti laevaomanikud ei tegutse keerukamas konkurentsisituatsioonis kui naaberriikide firmad. See on seletatav suhteliselt madala maksukoormuse ja tagasihoidlike tööjõukuludega. Kuid kogu minu austuse juures ministeeriumi analüütikute vastu pean märkima, et Eesti laevaomanikud ei oma tankereid. Välismaised tankerid aga hakkavad sisenema nendesse sadamatesse, kus nad saavad oma lasti, väiksemate kulutustega, sh sadamatasudega.

Ministri teine argument oli, et vedelkütuste transiidiga seotud sadamamaksud pole tõusnud 1996. aastast alates. Tema arvates ei kujuta sadamatasude tõstmine kohalikele operaatoritele erilist probleemi ka seoses nafta kõrgkonjunktuuriga maailma turgudel. Tallinna Sadama operaatoritele oli naftakonjunktuur tõepoolest hea. Nõudlus kasvas ja hind kerkis. Venemaa suurendas nafta pumpamist ja eksporti tempokalt.

Eesti suutis rekonstrueerida väliskapitali abiga oma sadamad ja pakkus neid Venemaale majanduslikult kasulikul alusel naftasaaduste edastamiseks. Samuti suutis riik 1992. aastal Venemaaga kokku leppida maksuvabas transiidis. Kas siis polnud raha vaja? Ei, ta lihtsalt mõistis, et vaba transiidire?iim suurendab järsult kaubavooge ja seega ka eelarvelaekumisi teistest allikatest. Nii läkski. Transiidi kasvutempo ja sealt laekuvate tulude poolest edestas Eesti rohkem kui kaks korda teisi Balti riike. Tallinna Sadamast sai Baltimaade suurim naftasadam ? ligi 70% käibest tuli naftalt.

Kuid miks siis mitte lüpsta lehma, kelle eest eelkäijad on nii hästi hoolitsenud? Ent karjamaad pole enam sellised, nagu olid. Turumajanduse tingimustes pole kõrge konjunktuur igavene. Selle eest hoolitseb konkurents ja meie idanaabri juures toetatakse seda ka administratiivse ressursiga. Nii näiteks saatis Venemaa oma Läänemere sadamate kaudu mullu välja 35,7 miljonit tonni naftat, välismaiste Läänemere-äärsete terminalide kaudu 61,2 miljonit tonni.

Venemaa transpordistrateegia seisneb põhiliste kaubavoogude suunamises Venemaa sadamate kaudu. Nende läbilaskevõimsuseks on planeeritud 100?120 miljonit tonni aastateks 2010.?2012. Juba tänavu tõusis mahtudelt esimesele kohale Primorski sadam, kus käibemahud suurenesid 12 miljonist kuni 50 miljoni tonnini. Seejuures sadamatasud jäävad samale tasemele ja üldised transpordikulud on väiksemad.

Aga äkki aitab meid nafta maailmaturu kõrgkonjunktuur? Maailmaturul jätkub nafta hinna tõus ning Venemaa jätkab tootmist ja eksporti üha suuremas mahus. Tööd jätkub kõigile, meie ja Venemaa sadamatele. Nii justkui lähekski.

Naftahinnad on saavutanud ajaloolise maksimumi, 50 dollarit barrelist. Tõsi, hiljem langesid. Turukonjunktuuri laineharjal tõstis Venemaa 2003. ja 2004. aasta esimesel poolel toodangut ja eksporti 10?11%. Aga juba tänavu III kvartalis nafta tootmise kasv praktiliselt seiskus. See tendents võib jätkuda järgnevail aastail. Miks?

Asi ei pole ainult maailma majanduse konjunktuuri muutlikkuses ? energiakandjate hinnatõus vaheldub langusega, mille põhjuseks on tagavarade kasv ja maailmamajanduse kasvutempo aeglustumine. Nafta tootmise ja ekspordi kasvutempo kasvamisel on aga Venemaa maavaradel komme otsa saada. Ainuke võimalus selle korvamiseks on uute leiukohtade kasutuselevõtt. Kuid uusi leiukohti pole Venemaal ammu avastatud. Venemaa asetas geoloogilise uuringutete tegemise erafirmade õlule. Need aga paigutavad pea kõik ressursid tühjenevate leiukohtade tootmistaseme hoidmiseks kõrgete maailmaturu hindade juures.

Tulemuseks on suur defitsiit geoloogilise luure alal. Viimaseil aastail on naftavarude juurdekasv langenud 375 miljonilt tonnilt aastas 240 miljoni tonnini, kusjuures tänavu toodeti 440?450 miljonit tonni.

Tunnustatud eksperdid räägivad nafta tootmise ja ekspordi võimalikust langusest juba aastal 2010, kui ei muutu investeerimisprioriteedid: järsult peaks suurendama geoloogilise luure rahastamist, samas tõmmata suhteliselt tagasi sadamate ja transpordi infrastruktuuride finantseerimist.

Võttes vastu tähtsaid otsuseid, ei saa juhinduda ainult headest soovidest täita eelarvet. Vaja oleks süvaanalüüsi ja tendentside prognoosimist. Alles hiljuti kümblesid Eesti transiidifirmad suurtes tuludes, tänavu on need tunduvalt vähenenud. Ees on aga veel raskemad ajad. Pole kahtlust, et konkurents Balti naftatransiiditurul järsult teravneb ja püsima jääb ainult see, kes pakub kõrget kvaliteeti mõõdukate hindadega, kaasa arvatud sadamatasud. Meie n-ö heade soovide mälestusmärkideks võivad saada surnud kapitalimahutused, lagunevad, tegevuseta sadama terminalid ja raudteed nendeni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:58
Otsi:

Ava täpsem otsing