Lehetus taotakse rauda sepanaeltest haruldaste samuraimõõkadeni

Ergo Paimla, Lehetu sepikoja üks omanikest, jutustab, et jättis 1991. aastal keskkooli pooleli ja asus sepikotta tööle. ?See sepikoda asus samuti siinsamas Lehetus,? jutustab Paimla. ?Õigeks sepaks saamine nõuab vähemalt viit õpiaastat. Mina õppisin seitse.? Paimla lisab, et metallikunsti eriala saab õigupoolest õppida ka Eesti Kunstiakadeemias, kuid päris meistrite käe all koolituse saanud ei pea kõrgharidusega metallikunstnikke õigeteks seppadeks.

Paimla sõnul asutasid nad koos vend Erki Paimla ja Taimo Kõrvemaaga Lehetu sepikoja 1995. aastal, kui liituti OÜga Lehetu Auto. ?Vend oli seal firmas osanik,? sõnab Paimla. ?Eesmärgiks oligi see firma ära osta ning autodega me siis enam ei tegelenud. 1997. aastal sai ettevõtte ametlikuks nimetuseks Lehetu sepikoda, kuigi tegutsenud ja tuntud olime juba paar aastat enne seda.?

Sepikojas valmistatakse tohutult palju erinevaid tooteid. ?Aiad, väravad, piirded, valgustid, trepid, varikatused, mööbel, lipuvardad, tänava- ja firmasildid, küünlajalad?? loetleb Paimla. ?Need on vaid murdosa meie toodangust, nimistu on ikka väga pikk.? Näiteks on sepikojas valmistatud koguni jaapani samuraimõõkasid.

Paimla sõnul kujunevad Lehetu sepikojas kõik hinnad väga individuaalselt ja vastavalt kokkuleppele ning ühest hinda on kas või umbkaudselt äärmiselt keeruline öelda.

Tööd Paimla sõnul jätkub, sest peale ettevõtete tehakse tööd tuttavatele, need soovitavad omakorda enda sõpradele jne. 90 protsenti toodangust turustatakse Eestis, kuigi Paimla sõnul on üheks tulevikuvisiooniks jõuda ka välisturgudele. ?Samuti oleks sooviks ettevõtet laiendada,? märgib Paimla. ?Kõrvalhoone püüame üles ehitada. Ja unistuseks oleks hakata väikeste partiide kaupa mööblit tootma, nii et ühes partiis ei oleks üle 20 eseme.? Paimla arvates on üheks peamiseks takistuseks finantskülg, sest eesti klient on suhteliselt vaene. ?Suurema osa meie toodangu ostjatest moodustavad vene kliendid,? ütleb Paimla. ?Venelane mõistab, kui talle öelda, et toode on maailmas ainuke eksemplar. Eesti klient ei saa sellest aga alati aru.?

Eesti sepistel on Paimla arvates Euroopa omadega võrreldes väga kõrge tase. ?Paraku on siin ka konkurents tohutult suur,? nendib ta. ?Seetõttu on ka hinnad suhteliselt all ja kasumi osa väike.?

Materjale ostab Lehistu sepikoda ladudest. ?Pole enam need ajad, kus rauda peaks millestki kokku sulatama,? muheleb Paimla. ?Ainult nugade puhul on küll see, et neid tuleb keeta.?

Sepikoja töölised pärinevad ümbruskonnast, üks neist ka Viljandist. ?Räägitakse, et tööpuudus on Eestis suur,? ütleb Paimla. ?Ometi võin ma nii omadest kui paljude teiste väikefirmade kogemustest lähtudes öelda, et probleem on pigem kvalifitseeritud tööjõu puuduses.? Paimla sõnul on tal tihti tulnud kokku puutuda olukorraga, kus inimene midagi teha ei oska, aga suurt palka soovib saada küll. ?Kui tööotsija ei tea isegi kõige lihtsamaid asju, nagu Mendelejevi tabel ja kuidas mõne ringi või rõnga läbimõõtu arvutada, siis pole tema palkamine kuidagi võimalik,? möönab Paimla.

Lehetu sepikojas töötab seitse inimest ja ettevõtte käive aastas on 1 mln krooni. ?Ega seitsme inimesega suurt rohkem ei teeni ka,? leiab Paimla. ?Vähemalt käsitöö valdkonnas see ei kehti.?

Paimla arvates on mitme töötajaga väikefirmal iseäranis raske toime tulla. ?Traditsiooniline sepikoda koosneb sepast ning 1?2 abilisest,? selgitab Paimla. ?Nad jõuavad võtta 1?2 tellimust kuus ja selle töö eest saadav tasu on üsna hea, investeeringuteks aga ikkagi eriti ei jätku. 5?8 töötaja puhul peaks firmal olema ka kontoripool, raamatupidaja jne. See kõik on kulukas, aga hind jääb ikka samaks ja selle juures peab suutma ka laieneda.?

Lehetu sepikoja töid võib Tallinna vanalinnas kõndides näha pea igal sammul. Tuntumatest nimetaks Viru tänaval asuvat kauplust Metro, mille Lehetus kavandatud ja teostatud metallmööbel ja sisekujundus pälvis 1997. aastal disainerite liidu sisekujunduspreemia. Suurimateks töödeks on olnud veel mööbel kaupluseketile Kangas ja Nööp, Hellas Hundis asuv trepp, mis viib keldrikorrusele, Pirital asuva Kaasiku elamurajooni aiad, restorani Peppersack sepised.

Suurim väljakutse oli Taani kuninganna suvelossi XV sajandi sepiste taastamine. Muu hulgas tuli uuesti sepistada tolleaegsed snepperlukkud.

Sepa valmistatud lukk on äärmiselt vargakindel, sest väga raske on seda ilma originaalvõtmeta avada.

Oleme nende teenusega väga rahul, kuna tooted on igati kvaliteetsed ning professionaalsel tasemel valmistatud. Alati võib neile kindel olla, et oma lubadused viivad nad ellu. Kasutame väga palju nende sepiseid, kuna keskaegsesse majja sobivad need suurepäraselt. Oleme tellinud neilt küünlajalgu, trepi käsipuid, väravaid, nagisid, valgusteid jpm. Ka paljud välismaalased on meilt nende toodete vastu huvi tundnud ning oleme siis kontaktid andnud.

Kuigi sepatööd on tehtud aastasadu ja äriideena tundub tegu lihtsalt järjepidevusega, on tooted, mis valmivad Lehetus ning paljudes teistes sepikodades, ainulaadsed, kui mitte öelda kordumatud. Tegu on ikkagi alaga, kus igal tegijal on oma käekiri ja ühenäoline masstoodang välistatud. Seni, kuni kerkivad üha uued eramud, korrusmajad ning vanadele hoonetele antakse uut välimust, ei lõpe ka seppadel töö. Ei sepista lihtsalt traditsioonilisi hobuseraudu ja uksehingi, vaid terveid interjööre, laudu, toole, riiuleid.

Üks oskus on rauale uus elu anda, teine aga oma tooted kasumlikult maha müüa. Lehetu sepad tööpuuduse üle ei kurda, järelikult saadakse mõlemaga hakkama.