Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Baltimaade presidendid saavad Moskvas trummi põristada

Enn Soosaar 16. detsember 2004, 00:00

Argumente, miks Eesti Vabariigi president ei peaks järgmise aasta 9. mail Moskvas viibima, tuleb tõsiselt võtta. Sest tõesti: Teise maailmasõja lõpp ei toonud Eestile vabadust, vaid okupatsioonide rea jätkumise. Ka ei pruugi tuulest tõmmatud olla kartus, et venelased tahavad peokutsega meid järjekordselt lohku tõmmata.

Mida tähendas 1945. aasta Eestile? Õigupoolest enam mitte midagi. Kõik, mis meie saatuse määras, oli toimunud eelmisel suvel-sügisel või varem. Kolmas okupatsioon viie aasta jooksul oli ängistavaks reaalsuseks saanud.

Liiatigi olid Saksamaa tingimusteta kapitulatsiooni ajaks toimunud Teherani ja Jalta konverentsid ja sõjajärgse Euroopa piirid pro mõjualad seega visandatud. 1940. aastal Baltimaades ?kujunenud? olukorda ei olnud liitlased muudatusi ette näinud. Esimese maailmasõja viimane aasta andis Eestile iseseisvuse võimaluse, Teise maailmasõja esimene aasta röövis selle.

Mida tähendas mai 1945 Euroopale? Tohutut kergendust. Lõppesid maailma ajaloo suurimad tapatalgud, teine hullumeelsuse bakhanaal meie mandril vähem kui veerandsaja-aastase vahega. Arusaadavalt ei saa eestlaste, nagu ka lätlaste ja leedulaste suhtumine kuuekümne aasta taguse võidupäeva pühitsemisse olla sama mis enamikul eurooplastel. Meile tõi rahu kaasa uued tapmised, vangistamised ja küüditamised ? kannatusi rahvale veel suuremal määral kui lõppenud sõda. Ja peagi ka prostitueeriva kollaboratsiooni, mida suutsid vältida ? jah, kui paljud toonasest ja järgmisest põlvkonnast?

Ent sellel värgil on veel üks eemaletõukav tahk. Sakslased on natside hirmutegude pärast kõikide ees igal mõeldaval viisil vabandanud.

Samas on tänapäeva venelased asunud risti vastupidisele seisukohale. Nemad ei vastuta nende jõleduste eest, mis kommunistid oma ja teiste rahvaste kallal toime panid. Lollimäng viiakse absurdi. Kuna toona oli olukord teine kui täna, siis ei saavat Stalini ennetavaid ning karistavaid aktsioone Hitleri vallapäästetud sõja eel, ajal ega järel käsitada inimsusevastaste kuritegudena.

Ajalooliselt ei olnud õigustatud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid, Poola jagamine 1939. aastal, Baltimaade ja Bessaraabia annekteerimine 1940. aastal, piiriäärsete regioonide ?puhastamine? vaenulikest elementidest enne sõda ja miljonite hävitamine rahvavaenlasena või okupantide käsilasena pärast sõda etniliste ja/või sotsiaalsete tunnuste põhjal.

Sant lugu igas mõttes. Ühelt poolt on see kommunismi väärdunud vorm, mida praktiseeris Nõukogude Liit ja mis vaenas meid pool sajandit, rahvusvaheliselt hukka mõistmata.

Teisalt ei püüagi Kreml varjata oma prääniku ja piitsa taktikat. Kord kõlistatakse presidendi röövitud ametiketti ja krabistatakse paljutähendavalt piirilepinguga. Kord antakse mõista, et halvad suhted võivad veel halvemaks minna ja ida-lääne suunalised transiitvood läbi Eesti kokku kuivada.

Eestlased, lätlased ja leedulased on nagu muinasjutusangar teelahkmel. Pöörad paremale, pöörad vasakule, lähed otse ? ikka pead loobuma millestki olulisest, ikka jõuad sinna, kuhu jõuda ei tahaks.

Las presidendid istuvad kodus? Ent küsigem siiski: mida me võidame, kui keeldume demonstratiivselt osalemast tseremoonial, mis meenutab kogu Euroopat räsinud suurkatastroofi lõppu? Kas ühe paljukannatanud väikerahva enesetunne läheb säärasest selja sirgu ajamisest paremaks? Kuuekümne aasta eest vabanes Euroopa Hitlerist ja tema bandest. Stalin, tema ?aika ning järglased jäid ja Vana Maailm lõhestati aastakümneteks raudse eesriidega.

Aga ometigi purustati üks totalitaristlik vägivallasüsteem, mis meidki ahistanud ja alatult kohelnud. Ja tekkis ebamäärane lootus, et ka teine ei jää igavesti kestma.

Moskva pidustustest osavõtt ei kujune baltlastele mugavaks. Me võime jätkata ettekäänete lihvimist, miks me ei läheta oma presidente mälestusrituaalile, kuhu sõidavad riigipead teistest Euroopa Liidu liikmesmaadest.

Kuid nähkem asja avaramalt. Moskva on meile kätte mänginud mitu suurepärast võimalust. Kolme Balti riigi presidentide ühisavaldus viimase sõja traagilistest tagajärgedest meie rahvastele köidab rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu seda kindlamini, mida osavamini läheb korda avaldus siduda võitjate pillerkaariga. Trummi annab põristada muulgi viisil ? aga üksnes tingimusel, et me ei taha 9. maist teha matusepäeva.

Vägikaika vedamine Kremliga muutub järgnevatel kuudel tavalisest pingelisemaks. Nii et tarkust ning kavalust asjaosalistele. Ja meile kõigile ka selle mõistmist, millena mõistetakse mujal Euroopas Teise maailmasõja võitu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:58
Otsi:

Ava täpsem otsing