Hobifotograafid maandavad kaameraga pingeid

?Mina olen kiitnud pilditegemist, sest kaameraga saab teha midagi ligilähedast näiteks joonistamise või maalimisega. Sa lood,? ütleb ASi Ariko ReServ juhatuse esimees Igor Päss, kes ise näiteks joonistada ei oska, kuigi väga tahaks. ?Pildistamisel on omamoodi psühhoterapeutiline efekt.?

Fotohuviliste arvu kasvule on eelkõige kaasa aidanud tehnika plahvatuslikult kiire areng ja selle kerge kättesaadavus. Hea pildi saamine ei nõua enam nii palju investeeringuid aega ja tehnikasse kui varem ? ilusa foto tegemisega saab sisuliselt hakkama igaüks, kel digikaamera ja viitsimine nupule vajutada.

?Kallihinnaline aparaat annab suuremad võimalused, aga kui sul ikka silma ei ole, siis sul ikka silma ei ole,? viitab Päss samas sellele, et lihtsalt ilus pilt ei pruugi olla hea. ?Kõige tähtsam on nägemise uudsus.?

?Hea pilt ei seisne ainult selles, et ta on tehniliselt hästi teostatud,? nõustub LHV tegevjuht Rain Tamm, lisades, et fotod mõjuvad alati võimsamalt, kui nad on suuremas formaadis ning kui neid presenteeritakse seerias.

?Üht head telesaadet on ka palju raskem teha kui tervet seeriat,? toob Tamm paralleeli hetkel jooksva tõsieluseebiga ?Baar? ? kui meeskond oleks teinud ainult ühe pooletunnise saate terve seriaali asemel, poleks see kindlasti saavutanud sama suurt kõlapinda.

Konsultatsioonifirmat Ariko ReServ juhtiva Igor Pässi kontori ainus foto on aknalauda kaunistav enda tehtud perepilt ning kodus on suurem osa tema fotodest hoiul virtuaalreaalsuses.

?Mul on pilte tekkinud juba nii palju, et neid albumeid ei oleks kuhugi panna,? naerab Päss, kes fotograafia juurde jõudis juba poisipõlves. ?Ma üritan ka praegu õppida kustutama, kuna enamik pilte on väga kenad.?

Fotograafiast räägib Päss kirglikult, kiiresti ja palju. Kuigi kontori seinu katavad tal fotode asemel maalid, hoiab ta töö juures klaasustega raamatukapis oma vanu fotoaparaate ning loomulikult on tema arvuti desktop?il enda tehtud pilt Hiiumaast.

Oma esimesed fotograafiakogemused sai Päss 60ndate teisel poolel Ujula tänava pioneeride paleest (praegu asub selles majas Kanutiaia Noortemaja), kus ta fotoringis käies neljanda korruse aknast Oleviste kiriku torni pildistas. Sealt edasi liikus ta kinoliidu noorte sektsiooni, kus Mark Soosaar filmihuvilistele noortele filmitegemist ja sealhulgas kaadri kompositsiooni õpetas.

Ülikooli ajal pidas ta sõpradega Lillekülas aga päris oma fotostuudiot ja -laborit ning tema tehtud pildid aitasid paaril sõbral pääseda õppima päris fotograafiks.

Tänaseks on Pässi jaoks osa pildistamise fluidumist kadunud, sest lahusevanni ja pimiku on välja vahetanud Adobe Photoshop, filmilindi aga digitaalne mälukaart.

?Toona pidid ikka tükk aega laboris mässama, täna istud lihtsalt arvuti taha, teed linnukesi, riste ja muudad protsente,? mõtiskleb Päss ja meenutab elavnedes, kuidas vanasti olid heade piltide saamiseks ilmutamises mängus nailonsukad, minutiloendurid ja profifotograafide suust suhu levivad retseptid. ?Laboris parkusid näpud kollaseks ja siis pidi pidevalt seletama, et ma tegelikult ei suitseta.?

Kunagi armastas ta üle kõige pildistada inimesi ? ?ju ma selline sotsiaalne tüüp olen,? ütleb Päss ? ning sõitis koos Ruja ja Magnetic Bandiga mööda Eestit ringi. Sellest ajast peab Päss huvitavateks leidudeks oma arhiivist portreefotosid Gunnar Grapsist, Paap Kõlarist ja Andres Kerstenbeckist.

Ülikooli ajal oli Pässi lemmikkohaks Tallinna raekoja võlvide alune, kus istudes sai jälgida möödakõndivat seltskonda ja neist pilte teha.

?Igast inimesest on võimalik teha huvitavaid ja toredaid fotosid,? usub Päss, kellele on fotograafi professionaalsuse näitaja just see, kui ta suudab õigel hetkel vajutada nuppu. ?Peab käima ja suhtlema, nägema ilma ja inimesi. Õiged fotoreporterid tajuvad situatsiooni kulgu ja teevad õigel hetkel õige pildi.? Viimasel ajal on Päss hakanud aga eksperimenteerima mingi kindla objekti seeriate pildistamisega ja plaanib kätt proovida ka makrofotos. ?Mulle meeldivad uksed, puukoore käsnad ja seened,? ütleb ta. ?Postkaste proovisin ka pildistada.?

Oma fotosid ta laiemale avalikkusele siiski eksponeerida ei taha. ?Ma teen palju selliseid pilte, mis mulle endale meeldivad, aga milliseid teevad täna väga paljud,? ütleb Päss.

?Lihtsalt hea pildiga ei ole mõtet enam avalikkuse ette minna,? tõdeb ta. ?Kunagi sai küll mõeldud, et küll oleks tore, kui saaks mõne enda pildi ka Kiek in de Köki üles,? tunnistab ta samas.

Investeerimispankur Rain Tamm kirjutaks hea meelega oma meeleolude väljendamiseks häid heliteoseid, aga et ta muusikat luua ei oska, tuleb enese väljendamiseks kasutada kaamerasilma.

?Kuna ma nii mõnelgi alal olen täitsa andetu, siis pean rakendama oma kasinaid oskusi fotograafias,? ütleb Tamm rõõmsameelselt. Sarnaselt Igor Pässiga meeldib talle pildistada inimesi ja seda eelkõige välismaal olles, kasutamata selleks teleobjektiivi.

?Inimeste pildistamine on hea viis nendega tuttavaks saada,? selgitab ta. ?Ja introverdid saavad väga heade teleobjektiividega distantsilt pildistada inimesi ja oma emotsioone selle kaudu välja elada.?

Kui Igor Päss oma fotosid laiemale avalikkusele hästi eksponeerida ei taha, siis Tamme fotohobi võib pidada tema avaliku imago osaks. Tema piltidest on kokku pandud päris omaette näitusi ? mida mees küll ise pigem väljapanekuteks nimetab ?, ta on korraldanud fotokonkursse ja kuulunud nende ?üriisse.

?Ma olen väga halb ?ei? ütleja ? kui inimesed soovitavad ja paluvad mul oma pilte näidata, siis ma mõtlen, miks mitte,? põhjendab ta ise, miks on tema fotod saanud laiemat kõlapinda. Tähelepanuväärseimaks sündmuseks oma fotoharrastaja karjääri jooksul peab ta osalemist eelmisel aastal toimunud ökokunsti näitusel ?Roheline laine?, kuhu kuraator Rael Artel palus tal teiste tippude kõrvale panna välja ka oma töö.

Ainsa päris näitusena nimetab Tamm aga paar aastat tagasi ?Puumaastike? nime all näidatud pilte, sest need olid tehtud spetsiaalselt näituse jaoks. ?Teiste väljapanekute pildid on olnud mingil muul põhjusel tehtud,? selgitab Tamm, kes ?Puumaastike? näitust ette valmistades kulutas pildistamisele ja fotode töötlemisele pea 40 töötundi nädalas, lapates teinekord ühe pildi saamiseks läbi 500 fotot.

Järgmine tõsine näitus on plaanis üles panna tuleva aasta augustis-septembris ning seega tuleb Tammel kevadel-suvel visiooni elluviimiseks pildistamisaega leida. Mis mõtted tal näitusega seoses täpselt on, sellest mees veel rääkida ei taha, kuigi idee on olemas.

?Alguses ma pildistasin asju, mida ma nägin,? kirjeldab Tamm. ?Aga süües kasvab isu ? nüüd on enne ettekujutus, mida pildil tahan näha, ja fotograafia on moodus nende mõtete elluviimiseks.? Enamasti teeb Tamm ühes situatsioonis mitu erinevat kaadrit, et eksperimenteerida valguse ja säriajaga, ning jätab lõpuks ühe pildi alles.