Kuidas pildistada putukat ehk teha makrofotot

Tehnilise poole pealt seab lähipildistamine fotograafi ette kaks probleemi: väikeste asjade pildistamisel on teravussügavus väike, mis tingib vajaduse kasutada väikest ava. See tähendab, et meie säriajad lähevad pikaks või siis peame kasutama lisavalgust, näiteks välklampi. Teine eripära peitub asjaolus, et võtmeküsimuseks muutub pildistamisel värinate kõrvaldamine statiivi abil.

Tõsiselt lähipildistamisest huvitatud inimesele on ainsaks lahenduseks peegelkaamera hankimine. Siis saab pildistatavat kaamera pildinäidikul vahetult jälgida ja kaadrit komponeerida või teravustada. Kaamera valikul on oluline jälgida põhimõtteliselt vaid ühte kriteeriumi: kaameral olgu kasutatav peegli eellukustusfunktsioon.

Objektiiviks olgu 100 mm fookuskaugusega makroobjektiiv, millega saab teha pilti mastaabis kuni 1:1. Lühema fookuskauguse korral (näiteks 50mm) jääb objektiivi ja pildistatava objekti vahele liiga väike vahemaa. Objektiiv hakkab nii segama objekti valgustamist kui ka hirmutama pildistatavaid elukaid. Viimane asjaolu on ka takistuseks kompaktkaamerate makrore?iimide kasutamisel. 100 mm makroobjektiivid on erinevatel tootjatel ühed kõige kvaliteetsemad objektiivid üldse. Tuleb vaid jälgida, et ostetav objektiiv sobiks kokku kaameraga. Hinnad on suurusjärgus 7000 kuni 12 000 krooni. Kui kaamera osas võib osta ka pisut lihtsama mudeli, siis objektiivi kvaliteedi osas ei tohi kokkuhoidu taotleda. Hea objektiiv teeb hea pildi ka kehvema kere ees, kehv objektiiv teeb ikka kehva pildi ka profikere ees.

Kui soovime pildistada 1:1 mastaabist väiksemaid asju, siis saab makroobjektiivile lisada vaherõngad ja/või suurendava lisaläätse. Kui vaherõngaste ostmisel tuleb vaid jälgida, et nad sobiksid elektriliselt kokku kaamera ja objektiiviga, siis lisaläätse osas soovitan hoiduda kõige odavamatest ?suurendusklaasidest? ja osta kallimad, kuid optiliselt tunduvalt paremad, mitmekomponendilised lisaläätsed. Nende hinnaklass on tavaliselt 1500 ja 2500 krooni vahel. Pole mõtet kvaliteetse objektiivi omadusi rikkuda kehva lisaläätsega.

Korralik objektiiv ei tähenda veel teravat pilti. Lähipildistamise kõige suuremaks vaenlaseks on mitmesugused värinad säritamise ajal. Kui leiame objekti, kes suudab pikka aega liikumatult paigal püsida, siis saame teha pilti statiivilt. Statiivi valikul tuleb küll valida võimalikult stabiilne statiiv. Ostke statiiv, mis kõige vähem väriseb. Korralike statiivide hinnad algavad tavaliselt suurusjärgust 3000 krooni. Statiivimaailma tegijateks on valdavalt Manfrotto (USAs Bogen) ja Gitzo.

Putukad aga lendavad statiivi paika sättimise peale sageli minema või nad lihtsalt liigutavad ise. Seetõttu on otstarbekas kasutada välklampi. Välklamp valgustab objekti nii, et saame kasutada suurema teravussügavuse saavutamiseks väiksemat ava.

Urmas Tartese makrotehnika: kere Canon EOS 1v, makroobjektiiv Canon EF 100 mm f2,8 Macro USM, lisalääts 250D, vaherõngad EF25 ja EF12 ning välklamp Canon Speedlite 550EX koos pikendusjuhtmega. Kolmjalaks on Manfrotto 055Pro. Komplekti saab kätte ligikaudu 70000 krooni eest. Kokku hoida saab kere arvelt, asendades selle näiteks Canon EOS3 või EOS 30ga. Lisan ise oma komplekti lähitulevikus ka digikere EOS 20D.

Autor: Urmas Tartes