Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pressifotograafide elu on kirev

Gea Velthut-Sokka 16. detsember 2004, 00:00

Ootamatult rambivalgusse ja välklampide sähvimise kätte sattunud inimene peaks pressifotograafi unistuses jääma aga iseendaks, usaldama piltnikku ning tegema temaga koostööd. Just nii sünnivad kõige paremad fotod, mille pärast ei pea hiljem häbenema ei fotograaf ega modell.

Olen kohtunud mõlemate äärmustega ? nii tohutult edevate kui ka pressivaenulike inimestega. Üldiselt ma soovitaks aru saada, et pilt tehakse ära nagunii, kui lehel seda vaja on. Mida sõbralikumalt fotograafiga suhelda, seda parem pilt koostöö tagajärjel tuleb.

Vanast ajast tuleb positiivse näitena meelde Ivar Kallion (Tallinna linnapea 1971?1979 ? toim.), kes alati fotograafidega arvestas. Vahel on mitu korda lippu üle antud või linti lõigatud, et press ikka kindlalt pildi kätte saaks.

Ebameeldivatest meeldib esimesena Markko Märtin, kes üritas meist autoga üle sõita. Olime Huikiga (Toomas Huik, Postimehe fotograaf ? toim.) lennuväljal, kui ta oma tüdruksõbraga autosse istus. Tegime siis läbi akna pilti. Poiss vajutas gaasi põhja, polnud tema asi, kas saame eest ära või mitte. Päris napilt läks. Sportlastega on üldse raske, Kristiina ?migun on kah nalja teinud ? põgenes ükskord lausa nii paaniliselt, et vahetas autot. Tagantjärele on ta ka ise selle tobeduse üle naernud.

Lennart Meri oli viimaseid aegu president ning Vahur Kraft (Eesti Panga president ? toim.) sõitis tema juurde Viimsisse. Ootasin teda seal valvuriputka juures. Nagu Vahur fotograafi nägi, läks kohe suurem operatsioon lahti. Vahetati samuti mitu autot ning lõpuks lahkus ta sealt turvamehe Nissan Micra roolis, ise kühmus ja nägu peites. Tohutult koomiline, ühe fotograafi pärast selline etendus. Pilti ei saanudki, aga seda, et ta Meri juures käis, ei õnnestunud tal ometi varjata.

Üldiselt on suhtumine üsna hea. Kuulsamad inimesed saavad fotograafist aru ja oskavad ka juba poose võtta, kui näevad silmanurgast, et fotograaf tuleb. Kohe võtavad väärikama hoiaku. Mõni uuem tegelane läheb endast välja veidi ja hakkab närviliselt sahmima. Otsest konflikti pole mul olnud.

Kui fotograaf avaldab soovi pildistada, soovitaks jääda iseendaks. Kui lausa tänava peal hakatakse plõksima, on alati võimalik keelduda. Mulle ka ei meeldiks, kui keegi mind eraelulises situatsioonis pildistaks. Teinekord kipub mulle endale ka paha tunne sisse jääma, et olen natuke liiga häbematu olnud. Aga tuleb lihtalt oma tööd teha.

Näiteks kui Savisaar tuli lõunast puhkamast, siis üritas ta Stenbocki majas oma päevitust varjata ning pööras pidevalt näo ära. Käisin nagu kass ümber palava pudru. Lõpuks ütles, et olgu, tehke see pilt ära, ma tean küll, milleks seda teile vaja on.

Väga hea mulje on mul jäänud Siim Kallasest, olen teda pidanud palju pildistama. Ta on hästi aval ja ?estikuleerib elavalt. Negatiivse näitena tuleb meelde kunagine riigiprokurör Indrek Meelak, kes on igavene pujään. Tal oli põhimõte, et teda saab pildistada ainult laua taga istudes, käed rinnal risti ja otse kaamerasse vaadates. Kindel pauk. Teda ei saanudki laua tagant välja, vahel mõnel muul üritusel siis üritati temast käigu pealt ka inimlikku fotot saada.

Avaliku elu tegelased ei ole meil piisavalt meediateadlikud. Mõned poliitikud on erandid. Kohe on tunda, kui inimene on lasknud endale asju selgitada ja selle ka meelde jätnud.

Minu soovitus on fotograafi usaldada. Tegemist on ikkagi oma ala kogenud professionaaliga, teda ei peaks kartma. Reeglina fotograaf ei taha pildistatavale midagi paha. Kui aga tahetakse mingi jama kokku keerata, siis seda tehakse ju nagunii.

Ükskord ühed kaitseliitlased lubasid mu nurga taha viia ja maha lasta, kui ühte kahtlast autot, kus relvadega mehed taga istusid, pildistama läksin. Muidu aga eriti ähvardatud või vägivallatsetud pole.

Väga vahva on aga Lennart Merega, kes armastab etendusi anda ja on mõnus meediapersoon. Meenub juhtum Saaremaalt, kui anti küüditatutele mingeid aurahasid. Tahtsin tseremooniale saabuvast Lennartist võimast ja suursugust fotot teha, pildistasin altpoolt lainurgaga. Meri jäi seisma, vaatas mind ja teatas: ainult loomi pildistatakse altpoolt.

Tore kogemus oli ka üle-eelmise valitsuse matk Alam-Pedja looduskaitsealale. Ette oli nähtud suusamatk üle raba ning kohale oli toodud hulk sõjaväesuuski ? selliseid laiu, kummist kinnitustega. Aga lund ei olnud. Kuid ? kui ette nähtud suusamatk, siis suusamatk ning kogu valitsus pani suusad alla ning tammus nendega kuulekalt lumes. Vaid tollane põllumajandusminister Ivari Padar näitas üles kainet mõistust ja põrutas põnta-põnta jala. Seal sai tohutult häid pilte.

Enamasti tahetakse ennast lasta pildistada laua taga ja ametlikus poosis. Minul kui fotograafil tuleb inimene panna oma tahtmist tegema, ei saa ju lasta endale dikteerida, kuidas mina oma tööd tegema pean. Ega see kerge küll ei ole. Küllap vanadel kaladel on see juba käpas, mina pean vist veel psühholoogiaraamatuid uurima. Iga kord ei saagi pilti.

Ebameeldivaim kogemus oli, kui mind vahetult pärast Äripäeva tööle tulemist saadeti lennujaama pildistama ajakirjanike reisiseltskonda, lugu, millest hiljem tõusis suur skandaal. Siiamaani näidatakse seltskonnas näpuga, et vot see on see Eesti kõige vastikum fotograaf, kes meid piinas. Päris peksa pole mulle lubatud anda, nagu mõnda kolleegi on ähvardatud, kuid aparaati on üritatud ära rebida küll. Alles eile läks ühe tehase juures turvameestega sõimlemiseks, kuigi pildistasin aia tagant. Lubasid politsei kutsuda.

Kui me lehelugude jaoks pildistame, siis reeglina teatakse, millest jutt käib ja milleks pilti vaja. Siis ei tule ka probleeme. Vahel on sebimist ja ärarääkimist rohkem. Prouad muretsevad, kas nad näevad ikka piisavalt head välja. Nendele tuleb lubada, et fotograaf teeb oma parima, et tuleks ilusaim pilt, mis iial tehtud. Meeste puhul rõhun kaudselt eneseuhkusele: kas tõesti oled nii vilets mees, et pildile ei julge tulla?! Mõni aga istubki kivistunud pilguga ja siis pole midagi teha.

Ühte Eesti Ekspressi fotograafi ähvardas härra Starostin (endine Lasnamäe linnaosavanem ? toim.) mõned aastad tagasi linnavalitsuses konkreetselt sõnadega: ?Eluisu on otsas või?? Vot sellised linnametnikud meil.

Positiivse näitena meenub mulle Henrik Hololei. Olen pildistanud teda siis, kui ta oli minister ja ka siis, kui eurointegratsiooni büroo direktor. Muhe, omamehelik, meeldiv inimene, alati kõrvuni naeratusega! Ei mingit tunnet, et viibid kõrge ametniku seltskonnas!

Totratest situatsioonidest: ammu, kui me veel Tatari tänaval töötasime, saime fotograaf Vallo Kruuseriga käsu iga hinna eest üles pildistada naabruses töötav neegrist autopesija. Teades, et mehikesele see mõte ei meeldi, olime Valloga valmis mõtelnud kavala plaani: lähenesime murjamile üheaegselt kahelt poolt. Asi lõppes sellega, et vend läks väga närviliseks. Nii me siis lippasime, fotokad kaelas, ees ja neeger veeämbriga meie järel. Saime vist natuke märjaks kah! Nalja oli palju, aga korralikku pilti ei saanudki...

Euroreferendumi päeva õhtul sõitsin koos teise ajalehe fotograafiga mööda erinevaid tulipunkte.

Üks peatus oli euroskeptikute staap. Meile oli meelde jäänud, et see asus Park Hotelli restoranis. Jõudsime hotelli. Selles õhtu staadiumis oli igasugune kõhklemine juba haihtunud. Kiire sammuga sisenesime restorani, kus istusid mõned üksikud nukrad inimesed. Üks neist oli ratastoolis ja eakas. See pilt sobis ideaalselt mu ettekujutusega euroskeptikute staabi kurvast istumisest. Aparaadid laskevalmis, lähenesime neile kiirel sammul. Tõstsime oma kurja välimusega kaamerad palgesse ja vajutasime järjest päästikule. Välgud sähvisid meeletult. Olime ohvriks valinud selle ratastoolis härra. Läbi objektiivi nägin, kuidas vaese mehe silmad muutusid üha ümmargusemaks ja suuremaks. Panin seda veidi imeks. Peatselt said fotograafid rahuldatud. Langetasime kaamerad. Sel hetkel tuli köögist näitsik ja küsis, et kas ta saab meid aidata. Kuulanud ära meie natuke upsaka vastuse ?oleme ajalehest ja tulime siia euroskeptikuid pildistama?, teatas ta ehmunult: ?Euroskeptikute staap on keldribaaris.? Olen hiljem mõtelnud, et mis tundeid vahejuhtum selles vaeses Saksa turistis tekitada võis.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:50
Otsi:

Ava täpsem otsing