Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Hietaniemi oskab minevikutülid lepitada

Tõnis Arnover 17. detsember 2004, 00:00

Isamaa juhtfiguurid näägutasid pronkssõduri püsimise pärast peaminister Partsi, ?unustasid? aga ära, et mõni aeg tagasi olid nad Tallinnas ajutise võimu nimel selles küsimuses oma tõekspidamised poliitiliseks peenrahaks vahetanud.

Erakondadel meeldib omavahel kembelda ning keeruliste asjade otsustamisest sundimatult kõrvale hiilida. Mis siis ime, et tekib spontaanselt mõni mälestusmärk, mis maailmale ei meeldi, ning mille puhul välisriikide esindajad isalikult näppu viibutavad. On see rahva viga, et ta pidanud selga tõmbama võõra mundri ja püstitama oma mälestusmärke või valima võimule protestierakonda ja -presidenti?

Kust leida poliitilist eneseväärikust, mida hindaksid nii rahvas kui välisriigid? Teadmata miks, meenusid mulle soome professori Jarmo Virtavirta sõnad, mis ta oli öelnud Lihula sündmuste puhul. Et kui Helsingi Hietaniemi surnuaial avati 1983. aastal Soome SS-meestele mälestusmärk, siis ei järgnenud NSV Liidult, mis tollal oli veel täisjõus, ühtki ametlikku protesti. Tõesti huvitav. Võib-olla alustada väärikuse otsimist hoopiski naaberriigi surnuaiast.

Päikselisel sügispäeval, kui värvilisi lehti veel puus ja kabelikellad kuminal kaikusid, täitis Helsingi 175 aastat vana esindussurnuaed Hietaniemil hinge vaikse rahuga. Selle ühes otsas on kangelaskalmistu, mis sai alguse vaevalt kaks nädalat pärast Talvesõja puhkemist, kui sinna maeti esimesed langenud. Erinevalt Saksamaast ja Venemaast, kes sõjas matsid oma surnud langemiskoha lähedale, on Soome selles mõttes haruldane riik, et kõik langenud, kui vähegi võimalik, püüti toimetada oma kodukandi surnuaiale. Nõnda jõudsid Helsingist pärit langenud Hietaniemile.

Seetõttu ei ole Soomes ka Tundmatu Sõduri hauda ning Soomet külastavad riigipead panevad pärja Hietaniemi kangelaskalmistu suure sangariristi juurde. Aastast 1951 on nad pannud teise pärja kohe risti kõrval puhkava marssal Mannerheimi hauale.

NSV Liidu ja Venemaa juhid panid aastaid küll pärja suurristile, kuid ei pööranud eales paar meetrit kõrvale, et austada ka Mannerheimi nagu teised riigipead. Esimesena söandas selle kõrvalsammu teha Vladimir Putin 2001. aastal. Järelikult kulus Venemaal selle sammu astumiseks täpselt pool sajandit.

Hietaniemi kangelaskalmistule on Talve-, Jätku- ja Lapi sõjas langenuid maetud 3159, lisaks on mälestusmüürile kantud 727 kadunuks jäänu nime. Näitamaks, et mitte kedagi ei ole unustatud, on sinna aastate jooksul paigutatud hulgaliselt eri mälestuskive. Viimane neist püstitati üsna hiljuti Soome kaitseväes teeninud mustlastele. Enne seda on seal sõbralikult kõrvuti mälestuskivid nii sõjas langenud eesti, ingeri ja karjala hõimuveljedele, Rootsi vabatahtlikele kui ka Saksa sõduritele. Samas reas on ka eelmainitud Soome SS-meeste monument.

Minu teejuhiks Hietaniemil oli endine Soome sõjaveteranide liidu juht Simo Kärävä, kellel on muu hulgas suuri teeneid soomepoiste tunnustamises. Tema sõnul nimetati Soome Waffen-SSi pataljoni Soomes pandipataljoniks. See sündis 1941, kui Soome lähenes Saksamaale, kes soovist Soomet siduda nõudis sõpruse pandiks pataljoni jao vabatahtlikke. Soome valitsuse vaikival nõusolekul värvati sinna vabatahtlikud, kes sõdisid Saksa armee koosseisus. 1943 toodi nad Soome puhkusele ja ehkki Saksamaa nõudis neid tagasi, keeldus Soome vägede ülemjuhataja marssal Mannerheim seda tegemast. Selle asemel vabastas ta nad sõjaväeteenistusest, mille järel nad astusid Soome armee teenistusse ning suunati ohvitseride kooli. Hiljem võitlesid nad kuni sõja lõpuni Soome eest.

?Nende hulgas oli igasuguse elukäiguga mehi,? ütles Simo Kärävä, kes 1940. aastatel nendega koos ohvitseride koolis käis. ?Üks oli näiteks evakueeritud Viiburist Turusse, kus tüdrukud teda tänaval Viiburi venelaseks nimetasid. Selle peale vihastas mees nii, et läks vabatahtlikuna sõtta.?

Nende relvavendade ühendus avaski oma langenud kaaslaste auks 1983. aastal mälestusmärgi. Kiviplaadi uurdes olev Saksa mundris pronkskuju on suhteliselt väike ja tagasihoidlik, võib-olla just seetõttu on ta seal diplomaatlikult seisnud juba üle paarikümne aasta.

Carl Gustav Mannerheimi, keda lõppude lõpuks tunnustas ka Putin, austasid kõik, kaasa arvatud Hitler ja Stalin. Hitler käis teda sõja ajal, 1942. aastal, 75. sünnipäeval isiklikult Soomes õnnitlemas. Stalin aga ei nõudnud tema arvamist Soome sõjasüüdlaste sekka. Nii võibki Mannerheim rahulikult puhata oma meeste keskel kangelaskalmistul.

Kuid Hietaniemil pole unustatud ka neid nn Soome sõjakurjategijaid. Nende hulka kuulub kaheksa Soome sõjaaja tipppoliitikut, teiste seas president Risto Ryti ning peaministrid Johan Rangell ja Edwin Linkomies, kes Venemaa nõudel pärast sõda kohtu alla anti ja vangi pandi. Mõne aja pärast said nad president Paasikivilt armu ja tõusid kõik ühiskonnas taas juhtivale kohale. Tagantjärele on Paasikivi möönnud, et armuandmine oli tema elu üks kõige raskemaid ja paremaid otsuseid. Seejuures on nad kõik Soomes ametlikult rehabiliteerimata.

Kogu see nn sõjakurjategijate seltskond on maetud Hietaniemi surnuaial ühte kohta, silmatorkavale platsile kabeli kõrval. Nende juures ei puhka sugugi juhuslikult ka hilisem legendaarne president Urho Kaleva Kekkonen. Sõjajärgse siseministrina oli ta pidanud rahuldama venelaste nõudmised ja ühtlasi kandma hoolt, et karistused ei oleks liiga karmid.

Raskemad hetked olid Soomel selleks ajaks siiski juba seljataga. 1944. aastal oli Stalin esitanud Soomele väga karmid vaherahutingimused, mis Soome juhid raske südamega tagasi lükkasid. Selle peale käskis Stalin Soome tingimusteta alistada. Risto Ryti suutis Saksa välisministri Ribbentropiga, kes 1939. aastal oli tuntud salaprotokollis loovutanud Soome NSV Liidu mõjusfääri, sõlmida lepingu. Sellekohaselt andis Saksamaa Soomele abi, millel oli otsustav tähtsus, et Venemaa ei suutnud Karjala kannasel 1944. aasta suurrünnakus läbi murda.

?Need olid ainukesed rinded Teises maailmasõjas, kus rinne jäi lõpuni püsima,? ütles Simo Kärävä.

Venemaa pakkus Soomele septembris vaherahu. Saksamaa oli abi andes seadnud ainsaks tingimuseks, et Soome ei astu sõjast välja. Mida tegi Soome? Vahetas presidendiametis Ryti välja Mannerheimiga, keda ei sidunud sakslastele antud lubadus, ja tee sõnamurdmata rahule oli avatud. Ryti tehti sõjakurjategijaks, aga Soome oli päästetud.

?Isamaad saab ka vanglas teenida,? on Ryti öelnud, ja rahvas on seda meeles pidanud ning hääletas ta äsja kõigi aegade suurimate soomlaste sekka.

Päästetud olid ka need Soome ohvitserid, kellele oli kaevatud haud Katõni metsa, kuhu seetõttu jäid ühe teise riigi ohvitserid, ütles Simo Kärävä.

Sel moel on Hietaniemi andnud rahu ja tõstnud ausse kõik soome poliitikud ja sõjaväelased, kes pole tahtnud hääletult alistuda.

Enamgi veel, see paik on andnud viimse puhkepaiga ka Eesti 1930. aastate tuntud poliitikule, vabadussõjalaste ühele juhile Artur Sirgule. Leidnud pärast Eestist põgenemist 1937. aastal seni seletamata asjaoludel lõpu Luksemburgis Echternachtis, taheti Sirgu põrm tuua Eestisse. Ent president Pätsi vihavaen Sirgu vastu oli nõnda suur, et ta ei lasknud Sirku Eestisse isegi surnuna. Nii maeti ta 9. oktoobril 1937 Hietaniemi surnuaiale, üsna tulevase kangelaskalmistu naabrusse. Aga mis sellest vimmakiskumisest tol keerulisel ajal Eesti riigile kasu oli?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:50
Otsi:

Ava täpsem otsing