Leivatehase direktor fotograafiks!

Ants Promann astub fototoast välja, viskab seljakoti üle õla ja teatab vaikse, aga väga veenva häälega: ?Valmis!? Sõna, mis kõlab nagu ükskõik millise teksti viimane punkt, tähendab tegelikult algust ja valmidust asuda tegema tööd, mida Ants paberite järgi tegema ei peaks. Päev Äripäeva fototoimetajana on Eesti ühe kuulsama leivatehase Leiburi direktori jaoks alanud.

Tegelikult ei tea meist vist keegi, millised anded on peidus minu mina koreda koore all. Vaatan, kuidas Ants pakib väljasõiduks fotokotti, ja imestan mõõdetud liigutusi. Kui seda tegevust näeks pealt Eesti Heade ja Korralike Fotograafide Ühendtsunfti esimees, peaks ta Promannile kindlasti liikmeavalduse täitmiseks pihku suruma. Äripäeva igapäevafotograaf Andras Kralla vaatab külalisesineja toimetamist pealt ja õhutab takka. Vaja minema hakata. Järgmise päeva lehte tuleb panna pilt automüüjast, kes on kurb nadide majandustulemuste pärast. Siis, kui meie kolmene seltskond Andrase neljarattalisse linnakuklisse istub, on kõigi meeleolu ärev. Nagu läheks triigitud-viigitud peigmehega lopsakale külailudusele kosja. Juttu küll on, aga räägitakse kuiva suuga.

Info-Auto sekretärineiud on meie saabumise üle rõõmsad. Justkui oleks Ants Promann nende vana tuttav, rõõmustavad nad ja sädistavad, et turundusdirektor Tiit Lillipuu tulevat kohe. Elevuse põhjuse mõistan hiljem ? kes kenadest ja kaunitest siis ei rõõmustaks, kui kohale saabub lausa kaks fotograafi. Tiit Lillipuu osutub fotograaf Promannile tuttavaks tegelaseks, igal juhul naeratavad mõlemad magusalt. Ants tahab veel proovipilti teha, aga Andras käsib asjaga kohe alustada. Sest kunagi ei tea, kui palju on pildistataval aega ja tahtmist. Kas on sellel korral võlukepikeseks tõik, et pilti teeb leivatehase direktor ja Tiit müügimehena haistab võimalikku diili, või miski muu, igal juhul käitub pildistatav kaamera ees just nii, nagu Ants ütleb. Esimesed pildid teeb fotograaf Promann salongis, siis minnakse õue ja kui tagasi müügisaali, siis ronib Tiit Antsu palvel isegi Fordi pakiruumi. Omamoodi tekitab see trall kõigis pealtvaatajates suure segaduse, lõpuks läheb kohalikel sassi, kes keda ja miks pildistab. Tiit Lillipuu ees, talle järele pidevalt ??uutiv? (nii pildistaja ise oma toimingut nimetas) Ants Promann ja siis omakorda mõlemaid pildistav Andras. Hetkeks on see kõik just nii naljakas, kui parimas sojuuzmultfilmis, mille tõlke toimetaja oli Luule ?avornok.

Antsule meeldib pildistada ja Tiidul ei ole selle vastu midagi, miks muidu saab ühel hetkel patarei Antsu kaamera välklambis tühjaks. Andras ohverdab oma välgu ja jääb tagaajamist kuiva suuga pealt vaatama. Kuiva suu, aga kavala pilguga. Pärast sessiooni on ka pilgu kavaluse põhjus selge. Ants oli hoogu sattudes unustanud oma fotokoti müügisalongi diivanile. Selliseid inimlikke unustamisi aga fotograafi kallis varustus ei armasta. Nii kui koti üksi jätad, lahkuvad sealt solvunud kallid vidinad, kes ei taha üksiolemisest midagi kuulda. Andrase noomituste saatel lahkume ilusate ja kallilt läikivate müügisalongist ja asutame end tagasi toimetuse poole. Tänu õnnestunud fotoretkele on nüüd meeleolu hoopis teine ja Ants räägib pikalt sellest, mismoodi ta kunagi Fordi teeninduskultuuri aitas Eestis parandada.

Päeva lõpus on Ants Promann siiralt õnnelik. Kiidab Andrast ja toimetust ja ennast ka, et ei lasknud tihedast päevakavast end eksitada. ?Mu kalender on pidevalt ?fulli bukt?, aga õnneks asjad nihkusid ja sain ikkagi pildistamise jaoks päeva vabaks,? õhkab õnnelik leivatehase direktor, kes kinnitab oma sõnu siirast õnnest järgmisel päeval toimetusse saadetud kirja ja ahjusooja leiva sülemiga.

Olin Antsule abiks tema hüppel ajakirjandusfotograafiasse Äripäeva uudistepiltnikuna. Hommikul tutvustasin talle meie tehnikat ning rääkisime tööst, põhiliselt küll sellest, kuidas peaaegu kunagi ei ole ette teada, mida päeva jooksul teha tuleb. Fototoimetaja töökäsku oodates näitas Ants oma ülesvõetud kaadreid, mis oma hea kompositsiooni ja sisu tõttu mind nii mõnelgi korral üllatusest ohhoo hüüdma panid.

Päeva esimest ülesannet täites leidsime end elamurajooni ehitustandrilt. Olin pildistades märganud üht redelit, mööda mida tundus hea ehitatava maja katusele ronida, et saada täielik vaade rajoonile. Minu üllatuseks märkas seda ka reporter Ants, kes oma leiust mulle kohe raporteeris. Nii me siis ronisime mõlemad maja katusele, kus Leiburi juhil õnnestus saada hea pilt katusel töötavatest meestest, taustaks laiumas kogu elamurajoon. Pilt oli hästi kadreeritud, haakus uudisega ning mis peamine, Ants suutis teha uudisfoto inimesest lähtuvalt.

Poole tunni pärast pidime olema juba linna teises otsas. Autosalongis ei olnud pikka pidu, kupatasin leivatehase juhi kohe tööle, sest ega ärimeestel aega laialt ole. Kõrvalt vaadates tundus, nagu tunneksid pildistatav ja fotograaf teineteist, kuidagi väga libedalt läks pildistajal modelli juhtimine. Pärast toimetuses Photoshopis pilte töödeldes tekitas pilditöötlemisprogramm Leiburi juhis huvi asi tõsisemalt käsile võtta.

Ants Promann sai uudistefotograafina hakkama, arvan ma. Peaks ta siia tagasi meelitama ühel eriti raskel tööpäeval.

?Pildistama hakkasin 10aastaselt, kui isa tagant salamahti Smena 2 näppasin, see kaamera oli tol ajal väga kõva riist,? meenutab Ants Promann oma fotograafikarjääri algust. Esimesed kaadrid 1961. aastal valminud kaameraga tegi väike Ants kelgumäel, sest nii põnev oli ?purki püüda? mäest alla vuhisev naabripoiss või hüppekal kummuli käiv kamraad. Õhtul isaga kokku segatud nõiapada tõi nähtavale esimesed kaadrid Pirita-Kose poisi silme läbi.

Mõned aastad hiljem ostis Ants endale päris oma fotoaparaadi. Agro aiandis kasvuhoonete aknaid kittides kogunes palgaks just nii palju rublasid, et kauplusest sai osta kõige vingema kaamera ? Zenit E. Zenidi ja suurendusaparaadiga sõbraks saades võis noor fotohuviline probleemideta istuda pimikus ka 48 tundi jutti. Kaugest möödunust tänaseni säilinud piltidel on nüüd hindamatu väärtus.

Uued ajad tõid aknakittijast leivatehase juhiks sirgunud Ants Promanni perre peegelkaamera Canon EOS ning väikse digitaalse ?seebikaamera?, mis palju reisiva mehe kotinurgas alati koha leiab. Ants tunnistab ise, et talle meeldib pildistada inimesi nii, nagu nad on, vaikselt jälgida ja mitte segada. Nii saavat kõige paremad pildid. Ants on fotohuviga nakatanud ka tütart, kelle kasutada andis oma aparaadi.