Uudised
19. detsember 2004 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äraaetud hobused lastakse ju maha

Sellist pealkirja kandis enam kui 30 aastat tagasi kinodes jooksnud film, millel oli selge suunitlus ? piitsutada kapitalismi pahesid. See film meenus, kui lõkkele lõid kired seoses rahandusminister Taavi Veskimägi mõtteavaldustega tööaja pikendamise, puhkuse lühendamise ja võõrtööliste sissetoomise kohta.

On tähtsusetu, kas press tsiteeris ministrit täpselt või rebis midagi kontekstist välja. Ühiskonnas levinud mõttelaad väärib kriitilist tähelepanu.

Probleemi olemus taandub lihtsale valikule ? kuidas suurendada ühiskondlikku rikkust? Kahtlemata oli just jõukuse kasvu lootus tähtsaim majanduslik kaalutlus, mis mõjutas Eesti elanike otsust Euroopa Liitu (EL) astumise kasuks. Ning siin on arenguruumi kõvasti ? moodustab ju meie sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta (ostujõu pariteedi alusel) napilt kaks viiendikku ELi ?vanade? liikmesriikide omast.

Kõige käepärasem viis jõukuse kasvatamiseks tundub paljudele esmapilgul lihtne ? teha rohkem tööd. Lahtiseletatult peetakse lahenduseks tööaja pikendamist ? töötada kaheksa tunni asemel kümme, teha nädalas viie tööpäeva asemel kuus või seitse jne.

Üksiku inimese jaoks võib see ajutiselt tunduda isegi väljapääsuna ? kui kõne all on lühiajaline rabamine mingi käegakatsutava eesmärgi saavutamiseks. See on aga ummiktee, tööaja pikendamisele seavad loomulikud piirid inimese füüsilised võimed ja omadused. Nii ongi 8tunnine tööpäev ja 40tunnine töönädal aastakümnete jooksul muutunud enesestmõistetavaks tsivilisatsiooni saavutuseks.

Töötamine üle füüsiliste võimete kurnab ja kahjustab tervist. Kindlasti ei võida ühiskond midagi sellest, kui sidrunitena tühjaks pigistatud inimesed mingil hetkel enam oma tööd teha ei suuda. Kuna nende ülalpidamise koorem jääb ühiskonna kanda, siis kogurikkus pigem väheneb, kui kasvab.

Kui kurja juurt nähakse töötajate ja ülalpeetavate ebasoodsas suhtarvus, siis töövõime enneaegne ammendamine, pealegi pikeneva eluea tingimustes, ainult süvendab probleemi. Nagu ilmneb Eesti majandust iseloomustavate näitajate põgusast võrdlusest arenenud riikidega, on meie suur väljakutse ja ainus reaalne võimalus tootlikkuse tõus, mitte majanduse ekstensiivne kasv.

Eurostati andmetel küündis meie tootlikkus 2002. aastal veidi rohkem kui viiendikuni (21,8%) ELi keskmisest. Ilmselt on sellel palju põhjusi, kuid kindlasti on nende seas tähtsal kohal Eesti madalad tööjõukulud. 2002. aastal oli meie tunnipalk keskmiselt 3,03 eurot (47,40 krooni) tunnis, moodustades vähem kui seitsmendiku (13,6%) ELi 15 liikmesriigi keskmisest.

Kuigi tavaks on saanud rääkida meie tööjõu kõrgest maksustamisest, on palkade madalast absoluuttasemest tingituna kulutused tööjõule veel sedavõrd väikesed, et lubavad unistada sellest, kuidas inimesi veel enam tööle sundida.

Uute liikmesriikide odavas tööjõus avalduv kõlvatu konkurentsieelis mõjub demoraliseerivalt ka meile endile, sest ei sunni isegi mõtlema Eesti Nokia leidmisele, rääkimata aktiivsest otsimisest või palavikulisest leiutustegevusest. Harjumuspärasel viisil jätkamise asemel on vaja loobuda ühepäevaperemehe mõttelaadist ning otsida edu saavutamiseks perspektiivseid arenguteid.

Madal palk tekitab täiendavaid probleeme, ajendades oskustööjõudu lahkuma sinna, kus ta saab oma töö eest kordades kõrgemat tasu kui Eestis. Täiesti vastutustundetu oleks lasta end petta lootusest, nagu võiks lahenduseks olla võõrtööjõu massiline sissetoomine. Niigi murettekitavad sotsiaalsed probleemid süvenevad siis veel, lisaks tekivad uued.

Pealegi on meil peaaegu kümnendik tööealisest ja -võimelisest elanikkonnast tööturult välja tõrjutud. Selle potentsiaali kasutuselevõtt nõuab küll pingutust ja raha tööturukoolituseks, kuid see on lähim reserv ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks.

Riigieelarve on topeltvõitja ? ühest küljest nõrgeneb surve kulutustele (väheneb vajadus töötu abiraha järele ja toimetulekutoetuste maksmiseks), teisalt laekub raha rohkem.

Parem tulevik on Eestile tagatud vaid siis, kui riigi poliitika suurendab tööhõivet, pakub sobivat ja hästi tasustatud tööd kõigile soovijatele ja toetab tänapäevasel tehnoloogial põhinevat produktiivset tootmist. Meie trumpideks peavad olema kvaliteetsed töökohad ja lisandväärtus. Maailmas leidub alati kohti, kus tööjõukulud on madalamad kui meil, ning sellest konkurentsist pole Eestil võimalik võitjana väljuda.

Autor: Harri Taliga