Poepidamine kasvatab tulevasi ettevõtjaid

Esimest korda on ta poes koos väikevenna, 4aastase Jake Welchiga. Mõlemal on oma eelarve, 20 dollarit ehk umbes 240 krooni, ning selle eest peavad nad ostma kingitused emale, isale ja üksteisele. Drew ostukorvi leiab muu hulgas tee kõige kallim poes müügil olev ese, 10dollariline nätsupallimasin. Ja Jake omalt poolt ei taha loobuda mõttest, et isa rõõmustaks koledal kombel väike plastmassist Batman.

Kuni lapsed vanematele üllatuskingitusi otsivad, ootab poiste ema väljas pingil. Asja mõte on see, et kingi sisu tuleb vanematele jõuluõhtul üllatusena.

Peamise klientuuri selles pisikeses kaupluses, mis asub USAs Virginia osariigis Springfieldi kaubamaja teisel korrusel, moodustavadki lapsed, kes tulevad siia neile usaldatud summa eest oma perele jõuludeks kingitusi ostma. Muidugi lähenevad nad sellele ülesandele loominguliselt ? nagu 4-aastane punases mantlis noor daam Bailey, kes ei unusta kingikotti lisamast ka 1dollarilisi pehmeid pallikesi pere koerale ja kassile.

Poe teiseks omapäraks on aga see, et seda peavad kooliõpilased. Jõuluvana Väikesed Abilised avatakse igal aastal pärast tänupühi (novembri lõpus) ning see jääb avatuks jõuludeni. Kõige eest poes hoolitsevad Fairfaxi maakonna koolide turunduskursust võtvad õpilased. Tänavu peavad juba kümmekond aastat avatud kauplust umbes 70 16?18aastast noort.

Paar korda nädalas toimuvad neile ka õppetunnid poe taga asuvas klassiruumis. Noored õpivad jaekaubanduse tarkusi ja peavad rollimänge, kus neil tuleb tegemist teha nipsakate klientidega. Õpetaja Debra Brake ütleb, et päris ehtne pood on parem turunduse kool kui ükskõik mis klassitund või raamatupeatükk. ?See annab noortele tõelise kogemuse,? märgib Brake, kes on ise olnud 13 aastat suurtes rõivapoodides mäned?eriks ning peab ka praegu õpetajaameti kõrval kinnisvaraäri.

?Tõeline kogemus? algab sellest, et noored muretsevad kauba, mida poes müüakse. Nad otsivad seda kataloogidest, internetist, helistavad kaupmeestele, käivad odavates poodides. Noorte õlul on ka reklaami tegemine ? nii kirjutavad nad enne poe avamist pressiteateid ja jagavad koolides ning kaubamaja peal lendlehti.

Kui kaup koos, on järgmine ülesanne panna asjadele külge hinnalipikud ? peetakse nõu, mis võiks maksta näiteks pildiraam kirjaga ?Emme? või kui palju peaks küsima päkapikukujuliste kuueseehete eest. Nagu iga poe ülesanne, on ka selle kaupluse mõte toota kasumit, pool sellest läheb heategevuseks ja pool järgmise aasta kapitaliks. Kuid samas ei tohi asju üle hinnata ? nii on hindade määramine hea poepidamise õppetund.

16aastane Susan Danker ütleb, et just hindade paikapanemine oli talle omajagu keeruline. ?Sain aru, et hinnakujundusel on kauba ala- ja ülehindamise vahel õhuke joon. Konkurents on kõva,? sõnab Susan. Susani arvutiäri pidanud isa on talle palju ettevõtlusest rääkinud ning ta loodab ka ise ühel päeval oma firma asutada. ?Mitte just poodi, pigem midagi kunstiga seotut,? sõnab Susan, kes maalis Jõuluvana Väikeste Abiliste poe sildi. Samas ta lisab, et poepidamine on tema veendumust oma äri rajada tagant tõuganud.

Teine suur katsumus ? kuigi enamasti meeldiv ? on väikesi kliente abistada. Iga laps saab oma isikliku ostuabilise, kes temaga poeriiuleid revideerib. See pole alati lihtne, sest laste tähelepanu hajub kingipoes ning vahel on tegemist, et neid ?eelarve? juures hoida. Klientide eest hoolitsemine on olnud poe juures suurimaks õppetunniks 17aastasele Camile Danielsile. Ka Camile, kelle emale kuulub meditsiinialal tegutsev ettevõte, mõlgutab oma firma asutamise mõtteid, kuid tema esimeseks sooviks on õppida moekunsti.

Kui kingid valitud, pakivad noored need kingikottidesse. Ning kõige lõpuks tuleb ?kliendiküsitlus? ? iga lapse käest päritakse, kus ta poest kuulis, mis meeldis ja mis mitte.

Selle aasta tulusid pole veel kokku loetud, kuid oma parimal päeval teenis pood üle 15 000 krooni ? kui kauplust külastas lisaks tavalistele klientidele terve lastepäevakodu, 65 väikest ostjat.