Eesti aitab arenguriike eelkõige teadmistega

Eesti arengukoostöös on vaja teha olulisi valikuid. Kui palju me oleme valmis suurendama oma rahalist panust? Kas me oleme parema tulemuse nimel valmis loobuma Eesti otsesest seostamisest selle tulemusega? Millistele piirkondadele peaksime keskenduma? Need otsused vajavad põhjalikku arutelu.

Kui Eesti hakkas umbes seitse aastat tagasi arengukoostööga tegelema, siis oli selle sammu peamine eesmärk täita lünk Eesti välispoliitikas. Riigikogus heakskiidetud Eesti arengukoostöö põhimõtetes on arengukoostöö vajalikkust Eesti jaoks põhjendatud moraalse, poliitilise, majandusliku ja kultuurilise aspekti kaudu.

Rahvusvaheline keskkond on viimastel aastatel muutunud. Riikide sõltuvus üksteisest on suurenenud ja sellega on kasvanud vajadus vaadata kogu välissuhete kompleksi süsteemina, kus julgeolekupoliitika, arengukoostööpoliitika ja kaubanduspoliitika moodustavad ühtse terviku. Kahjuks on Eestis seni välja arendamata arengukoostöö roll selles tervikus. Eesti kasutab praegu arengukoostööks 0,02% SKTst, mis on väga kaugel rahvusvaheliselt eesmärgiks seatud 0,7 protsendist. Järgmise aasta septembris toimub kõrgetasemeline ÜRO kohtumine, kus EL kavatseb anda lubaduse tõsta arengukoostöökulutusi oma praegusest eesmärgist (0,33% SKTst) kõrgemale, ja ka Eestilt oodatakse suuremat panust.

Tegemist on vabatahtlikult võetava kohustusega, kuid Eesti sõnum peegeldab meie seisukohta julgeoleku tagamiseks vajalike poliitikate tasakaalust. Praegu pöörame oma välispoliitikas ligi 20 korda vähem tähelepanu arengukoostööle kui Suurbritannia, kuigi meie jaoks olulised teemad on suuresti sarnased. Näiteks terrorismi ühe põhjusena nähakse vaesust ja ebastabiilsust arengumaades, samuti tulenevad migratsioonivood inimeste talumatutest elutingimustest nende kodumaal. Kaubanduses on kõige suurema kasvupotentsiaaliga turud arengumaades, kuid selle potentsiaali realiseerimist takistab stabiilse keskkonna puudumine.

Hea raamistiku süsteemseks lähenemiseks annavad 2000. aasta ÜRO millenniumi arengueesmärgid. Süsteemselt läheneda on vaja, kui iga viies inimene maailmas saab kulutada alla 1 dollari päevas (ligi 12 krooni) ja üle 800 miljoni inimese elab pidevas näljas. Kuidas saab Eesti kõige efektiivsemalt kaasa aidata? Isegi kui Eesti annaks arenguabiks 0,7% SKTst, jääks meie panus absoluutsummades marginaalseks.

Seepärast arvan, et meil pole otstarbekas luua suuri doonorriike järgides kapitalimahukaid abiprogramme ja neid haldavat struktuuri. Eesti ni?? arengukoostöös on olnud teadmiste ja kogemuste jagamine arenguriikidele ja peaks seda olema ka edaspidi.

Seetõttu on vahendite haldamisel hea alternatiiv rahvusvaheliste organisatsioonide kasutamine. Üks efektiivsuse näiteid on rahvusvahelised hanked, kus konkurentsi tulemusena jõuab arengumaadeni parim võimalik teenus ja teenusepakkujad saavad spetsialiseeruda. On selge, et Eesti kahepoolsed hanked ei suuda võistelda rahvusvaheliste hangete mahu ja mitmekesisusega, ja see on ka üks põhjus, miks Eestil on kasulik toetada avatud rahvusvahelist süsteemi. Mitmed hanked on Eesti erasektorile juba avatud ning välisministeerium, Kaubandus-Tööstuskoda ja vabaühendused korraldavad koos välisriikide saatkondadega neid tutvustavaid koolitusi.

Autor: Eero Saue