Kollane tuli ? lõppeva aasta suurim peavalu linnaliikluses

Äripäev korraldas kiirküsitluse ligi veerandsaja inimese seas, kes igapäevaselt Tallinnas sõidavad. Küsimuse eesmärk oli välja selgitada nähtused, mis lõppeval aastal kõige enam häirisid. Valdav enamus küsitletutest tõi esimese emotsioonina välja selle, et suunatuld kas ei näidata üldse või näidatakse alles siis, kui on juba alustatud manöövrit.

?Suunatulekang on igand. Ja kui juhtumisi oledki suunatulemees, siis ära jumala pärast näita seda enne, kui oled juba pööret alustanud. See on päris vahva mäng: arva ära, kas ja kuhu ma pööran,? iseloomustas linnaliiklust FIEna töötav Inge, kes soovitab kogu probleemi võtta läbi huumoriprisma.

Teisele kohal oli küsitletute seas probleem nende juhtidega, kes ei pea kollast foorituld millekski. Juba ammu põleva kollase tulega sõidetakse ristmikule välja ja siis jäädakse keset ristmikku ummikusse seisma.

?Ja oleks siis ainult kollane tuli tabu. Lauspunasega sõidetakse veel ristmikule. Juhuseid, mil minul on roheline tuli ammu ees, aga kõrvalt kihutab veel täiesti süüdimatult ristmikule auto, tuleb ette absoluutselt iga päev,? tunnistab autorendifirmas töötav Mati (26), kes selliseid olukordi peab eriti ohtlikeks. ?Kui on tavaline peatee ja keegi keerab kellelegi ette, on asi selge, kes on süüdi. Fooriga ristmikul on aga raske hiljem tõestada, mis tuli, kelle jaoks parajasti põles ja õigus jääb sellele, kelle autos istus rohkem tunnistajaid.?

Temagi hinnangul on suunatuleprobleem Eestis terav, sest väga sageli tuleb tal sõita ka Riias ja Vilniuses ja seal sellist muret ei ole. Ja kui seal suunda näidata, siis antakse ka teed. ?Meil on kaks äärmust: kas ei vilgutata ja keeratakse tuimalt ette või siis vilguta kas või veerand tundi, aga keegi teed ikka ei anna.?

Kolmandale kohale tõsteti probleem neljarealistel teelõikudel, kus millegipärast armastavad eestlased sõita just vasakul rajal, sõltumata sellest, kas parem rada on tühi või mitte. Mujal maailmas on täiesti elementaarne, et vasakut rada kasutatakse vaid möödasõitudeks ja kui parasjagu ei ole kellestki mööda sõita, sõidetakse kõige parempoolsel rajal.

Probleeme kerkis esile mitmeid teisigi, kõigi nende kokkuvõtteks leiti, et autokoolides võiks õpetada rohkem elementaarseid liiklusviisakuse reegleid ja politsei peaks rohkem pöörama tähelepanu neile probleemidele, mis parajasti kõige teravamad. Positiivse näitena toodi esile mõni aeg tagasi politsei korraldatud jahti kollase tulega ristmikule sõitvatele juhtidele. Kõige markantsema näitena aga juhtumit, mil hommikusel tipptunnil oli rivist välja läinud ühe linnaliikluse sõlmpunkti foor ja kus valitses totaalne kaos. Liikluskaosest väljununa märkasid juhid aga veidi maad eemal politseinikke, kes mõõtsid kiirust, mis oli tipptunnile omaselt niigi aeglane. Selle asemel võinuks nad rikkis fooridega ristmikul liiklust reguleerida.

Kui sõidad ise ühtlase tempoga, kihutab kindlasti mõni auto suurel kiirusel mööda ning jääb mõne aja pärast ette venima. Tekib küsimus, mis oli selle möödasõidu mõte. Kas tõesti on tegemist pelgalt autojuhi komplekside väljaelamisega?

Kui maanteel liikleb mõni sõiduk lubatust aeglasemalt, tekib tema taha tihti pikk järjekord. Miks ei võiks aeglaselt liikuv juht võtta laiemas kohas tee äärde ja lasta kiiremini liikuvat kolonni lihtsalt mööda?

Möödasõidu teevad sageli ohtlikuks need juhid, kes tagant suurel kiirusel kogu kolonnist mööda hakkavad pressima. Juhid, kes kannatalikult on oodanud sobivat hetke, peavad nende tõttu tagasi oma ritta võtma ja möödasõit lükkub nende jaoks veelgi edasi. Möödasõitu peaks sooritama ikka ükshaaval ja järjekorras.

Kui aeglases kolonnis liikuv auto ei kavatse esimesest mööda sõita, võiks ta anda parempoolse suunatulega märku, et tagant tulijad teaksid, kas ees sõitev ootab sobivat hetke möödasõiduks või lihtsalt kulgeb oma rada.