Luhasoo puhkemajast leiab kummituse

Külmadel talveöödel soovib iga rändur leida sooja ja hubase ööbimiskoha. Kellele on meelepärane hotell, kellele turismitalu, kellele hoopis igaüheõiguse järgi vaba majake sügaval metsikus looduses. Elamus, mis kaasneb ööbimiskoha leidmisega, raskused ja põnevus tõstavad paljude jaoks esikohale just viimase variandi.

Kagu-Eesti mahajäetud sopis asuvat Luhasood tuntakse ka Kellamäe nime all. Inimtegevusest pea puutumatu soomassiiv asub suisa Eesti-Läti piiri ääres, eemal suurtest maanteedest ning asulatest. Ainuüksi soo servale pääsemine on tõsine ettevõtmine, rääkimata soos majakese leidmisest.

Teekond läbi jäätunud soo ei ole lihtne. Seda eriti südaööl, kui ainsateks valgusallikateks iga hetk kustuvad taskulambisilmad ning pilvede vahelt vilksav kuusirp. Kui metsaalune tundub olevat veel suhteliselt normaalne pinnas, siis soole jõudes ei pääse keegi kuivade jalgadega. Varasemate käijate poolt laudteele pritsitud vesi on pakases jäätunud ning muudab käimise veelgi libedamaks. Arvukad saapasuurused lombid raja kõrval lumes tõendavad, et enne meidki on laugastega tutvust tehtud, meie järel jääb raja äärde veel vähemalt teist sama palju auke.

Märg sooala läheb õnneks peagi üle kuivemaks ja samblasemaks pinnaks, kus ka kergem ja ohutum raskete seljakottide all vaaruda. Järsku lõppevad kidurad puukesed ning ees haigutab mustav pimedus. Oleme jõudnud soojärve kaldale, kus aga rajake lookleb edasi.

Kuigi väljas on käre pakane, ei tihka me siiski järvejää paksust proovida ? kellelgi pole huvi läbimärjana lõdisedes oma teekonda jätkata. Sestap kiirustame edasi, kuna kellaaeg on hiline ning külm soojematestki riietest läbi tungimas.

Otsekui rõõmusõnumina tundub viimaks silmapiiril paistev vilkumine. Veel veidi rändamist ning jõuame kena palkmaja juurde, mis on küünaldest ja tõrvikutest valgustatud. Tunda on suitsulõhna ning vaikset jutukõminat ? teised on majas veel ärkvel ja ootel.

Uksest sisenejaid ümbritseb kohe mõnus kaminasoojus ja kodune tunne. Lust on heita seljast märjad vatid ning ühineda kohapeal aega veetva seltskonnaga. Kel nälg, hammustab midagi toidupaunast, kel janu, valab endale topsikese, ülejäänud teevad endale mugava magamispesakese ning juttu vestes jäävad und ootama.

Hommik Luhasoos on karge ja külm. Siiski mitte liiga, sest taevast langeb vaikselt lumehelbeid ja ka tuul pole veel tõusnud. Hommikusöögi ajal pajatavad ärksama unega rändurid kummitusest, kes elutseb Luhasoo majas. Nimelt vajus öösel korduvalt majauks irvakile, isegi siis, kui see sai eelnevalt korralikult riivi pandud. Vanemad olijad, kes ennegi Luhasoos käinud, räägivad, et tegu on seal tavalise nähtusega. Järgmiselgi ööl saame tunda, kuidas mingi müstiline jõud avab korralikult lukus ukse.

Jalutuskäik soosaarel, kus meie majake paikneb, toob esile mõndagi huvitavat. Avastame omaaegsed metsavendade punkrid, mis on kaevatud maja lähistele. Kuskil samas lähedal pidavat olema ka kaks tundmatut hauda, kuid kellele ja millal kaevatud, ei tea keegi. Ehk on nendesamade haudade tõttu ka Luhasoo kummitus ellu ärganud? Või on hoopis tegu maavaimudega, kellele maja ümbrusesse mitmed puuslikud püstitatud ning kes sedasi majarahvale mingit teadet edastada soovivad? Ei tea ? ja teadmata jääbki...

Suundume retkele mööda matkarada, üle erinevate sootüüpide ja mööda järvesilmadest. Taamal kõrguvad Kagu-Eesti suurimad kuplid, kroonides soo ümbrust oma majesteetliku võimsusega.

Luhasoo serval jõuame aastaid tagasi tuulte tekitatud tormimurdude piirile. Otsekui mälestusmärk ilmastiku võimsusele kõrgub üksikul künkakesel murdunud tüvejändrik, mille ümber tasapisi noored puud elujõudu kogumas.

Luhasoo lähistel satume Krabi külla, kus astume sisse väikesesse külakõrtsi. Hõõgveiniga ihu turgutades imetleme kõrtsi omapärast, meeldejäävat sisekujundust, mis meenutab pigem mõnda koduloomuuseumi. Samas kõrtsis rippunud veel hiljuti raamitult ühe aadliku hüvastijätukiri, milles ta selgitas oma enesetapu põhjuseid ja palus inimestelt andestust. Ent praeguseks on kiri kadunud ? ja võib-olla on hoopis aadliku vaim Luhasoo majakese juurde suundunud?

Tagasitee soomajakesse möödub kergemini ja kuivemalt kui eelmisel õhtul. Tähelepanelikumalt jalge ette vaatavad ning raskete kottide koormast vabad vandersellid jõuavad kiiresti sooja onni, kus maha jäänud kaaslased on juba õhtusöögi valmis vaaritanud. Viimane õhtu majakeses möödub lõbusalt ning isegi kohaliku kummituse tembud tunduvad lahkudes väikese vahepalana, mis kedagi enam ei ehmata.