Suitsetamise koht

Heidi Vihma 24. detsember 2004, 00:00

Alles mõni aeg tagasi tutvustas 92aastane kesklinnaproua Emma sama kohta mulle kui oma lemmikkohvikut, kus ta sõprade ja sõbrannadega kohtumas tavatses käia. Hiljaaegu pandi see eakate stammkundede kahetsuseks kinni ja avati pärast põhjalikku remonti Café Aroma nime all. Nüüd juba suurema kohvivaliku ja restoranimenüüga.

Kuna kohvik on Balti Sepiku oma, siis on saia-koogivalik juba varasemast tuttav ja ahvatlusi kondiitriletist ei leidnud. Menüü on nagunii pigem restorani kui kohviku oma.

Algus oli ilus. Erakordselt lahke ja suhtlemisvalmis ettekandja tegi, mis suutis, kuigi pidi olema leti taga ja samal ajal saali teenindama. Edasi ei olnud enam tore. Mozzarella-salati tomatile ja juustule polnud midagi raatsitud peale tibatada ja roog oli täiesti maitsetu. Aga ega poleks vist maitset tundnudki, kui seda oleks olnudki, nii suitsuvingune oli kogu kohvik. Enamikus laudades suitsetati ning mõlemalt poolt valgusid minu laua poole suitsupilved, mässides salatitaldriku, veinipokaali ja minu enda ühtlasse vinesse. Isegi vein kaotas maitse. Õhtul kodus pidin kõik riided pessu panema, Café Aroma suitsuaroomid olid neile liiga tugevasti külge jäänud.

Oli õhtu ja kohvikusse oli kogunenud mitugi suuremat laudkonda. Ehk päeval ei ole nii hull, lootsin, ja proovisin järgmisel päeval uuesti.

Tellisin lõhe kukeseenekastmega ja jäin suitsupilvi ootama. Need tulid, täpselt samal moel kui eelmisel õhtul. Ka toit polnud parem, pigem veel kehvem: kalale olid soomused selga jäetud ja need jäid hammaste vahele, kukeseenekaste oli tehtud tulisoolastest soolaseentest. Ei aidanud seegi, et ettekandja mäletas minu eelmise päeva käiku ja ?Tere jälle!? ütles.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:28
Otsi:

Ava täpsem otsing