2004 ? nafta, dollari ja Google?i aasta

Nafta hind kerkis 22. oktoobril New Yorgi kaubabörsil kauplemisajaloo kõrgeimale tasemele ? 56,35 dollarini barrel. Hinnatõusu peapõhjusteks olid nafta ja naftasaaduste laovarude kehv seis võrreldes varasemate aastatega (mis tähendas seda, et naftaturgudel osalejate meelest oli oht, et ajuti võib tarnetega probleeme tekkida) ja Hiina kiire majanduskasv, mis tegi selle riigi Ameerika Ühendriikide järel teiseks tarbijaks maailmas.

Selle aasta eripäraks naftaturgudel oligi võrreldes varasematega see, et kõige rohkem räägiti Hiinast ja laoseisust, aga tootmisest ning pakkumisest ning nafta kõige tähtsamast pumpajast ? Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioonist (OPEC) ? oli juttu tunduvalt tagasihoidlikumalt, kui hinnarekordite puhul eeldada oleks võinud. Naftakartell hoidis suhteliselt madalat profiili ning teenis iga naftabarreli kohta kuni 35 dollarit puhastulu.

Suurimad võitjad olid energeetikakompaniid, mille aktsiate hinnad kerkisid keskmiselt 25 protsenti. Sellega oli energeetikasektor paremuselt viies.

Nafta?oki hoidis ära nii meile kui ka kogu Euroopale dollari kursi langemine euro suhteliselt lühikese ajaloo madalaimale tasemele. Dollar on nafta ja naftasaaduste arveldamise peamine või õigemini ainus valuuta, mistõttu nende jaoks, kes arveldavad muus valuutas (olgu see näiteks euro või kroon), jäid bensiini ja muude naftasaaduste hinnad suhteliselt mõõdukaks. Nii näiteks oleks aastataguse dollari kursi korral bensiiniliitri hind täna pea poole krooni võrra kallim.

Dollari kursilangusel on mitmeid põhjusi. Rohkem räägiti Ameerika Ühendriikide eelarve- ja väliskaubandusdefitsiidist, kuid mulle näib, et USA administratsioon on Föderaalreservi vaikival nõusolekul loobunud president Clintoni aegse nn tugeva dollari poliitikast.

Pärast tehnoloogiamulli lõhkemist 2000. aastal ning 11. septembri terrorirünnakut 2001. aastal muutusid järsult konkurentsivõimelisemateks Jaapani ja Hiina ettevõtted. USA konkurentsivõime hakkas aga tugeva dollari tõttu nõrgenema. Seega pole ka imekspandav, et dollari languse peatamiseks pole USA rahapoliitika tegijatest keegi suurt midagi ette võtnud ega isegi midagi tugevat rääkinud. Vaid Euroopa Keskpanga uus juht Jean-Claude Trichet, kes on oma ametisoleku poolteise aasta jooksul võrdlemisi vait olnud, lausus korra, et valuutakursside liikumine on liiga kiire. Mingit tulemust keskpanga presidendi väljaütlemine aga endaga kaasa ei toonud.

Möödunud aasta kohta võis ka lõplikult öelda, et maailma majandus on mõõnaperioodist üle saamas. Seda kinnitab fakt, et USA Föderaalreserv tõstis esmakordselt pärast 2000. aasta keskpaika juuni lõpus baasintressi ühelt protsendilt ehk 40 aasta madalaimalt tasemelt 0,25 protsendipunkti võrra. Järgneva vähem kui poole aasta jooksul jõudis Ühendriikide pank seda veel neljal korral teha ning tänaseks on baasintress juba 2,25 protsenti.

Eesti kümned tuhanded eluasemelaenude võtjad võivad aga esialgu veel rahulikud olla, sest eurotsooni majandus ei luba laenukoormust suurendada. Euroopa Keskpank pole baasintressi kergitama hakanud ning kõikide märkide järgi seda varem kui aasta pärast ka tegema ei hakka.

Aktsiaturgudel oli aga suhteliselt igav. Ehkki USA aktsiaindeksid kerkisid kolme aasta kõrgeimale tasemele, jäi selle aasta saldoks vaid mõni protsent. Elevust tekitas otsingumootori Google aktsiate avalik esmaemissioon (IPO), mis toimus 18. augustil hinnaga 85 dollarit aktsia. Üle mitme aasta oli ühe ettevõtte börsilemineku vastu nii suur meediahuvi.

Analüütikute arvamuse tõttu oli Google sunnitud esialgset emissiooni hinnavahemikku (108?135 dollarit) alandama. Paraku analüütikud eksisid ning tänaseks on aktsia hind üle kahe korra emissioonihinnast kõrgem.