Meelis Mälberg loengust juhiks ei läinud

Lõpetasin seal ettevõtluse ökonoomika eriala, mis läheb täpselt minu tegevusega kokku. See oli huvitav aeg 1990ndate aastate alguses, mulle meenub juhtum, kus kolmandal kursusel astus üks inimene loengusse sisse ja küsis, kes tahaks tulla Tartu piimakombinaadi juhiks. Kujutage ette sama asja tänasel päeval, kas oleks võimalik, et kolmanda kursuse tudengite seast otsitaks näiteks Põlva Piimale juhti? Ma küll ei mäleta, et meilt oleks keegi Tartu piimakombinaati juhtima läinud, aga ega seda ettevõtet ka kauaks enam polnud. Aga siis oli see täiesti tavaline, et ülikoolist otsiti näiteks pankadesse osakonnajuhatajaid.

Täna on meil umbes 40 inimest, samas nõukogude ajal ja ka tsaari ajal oli 200. Võime jagada töötajad mitmesse osasse. Lihtsama töö tegijad leiame kohapealt ja koolitame kiiresti välja. Tuleb tunnistada, et tööliste ja spetsialistide küsimus on meie maja üks tõsisemaid probleeme. Eestis on paberitööstus suhteliselt väikeseks jäänud ja spetsialiste enam ei õpetata. Viimati lõpetas 1994. aastal tehnikaülikoolis viis poissi paberitehnoloogia eriala ja see on ka kõik. Need viimased lõpetajad on aga juba paberitööstustes tööl. Kui otsisime tootmisjuhti, kes teaks midagi ka paberi tootmise teoreetilisest poolest, siis rääkisin nende kõigiga ja neile polnud Räpinasse tulek piisav väljakutse. Järelikult on meil vaid kaks varianti. Võime hakata ise neid inimesi õpetama ja saatma Soome edasi õppima või siis peame meelitama Soomest spetsialiste siia.

Olen enda jaoks pannud eesmärgid paika pikemaks ajaks kui vaid üks-kaks aastat. Mind motiveerib võimalus viie-kuue aasta pärast tagasi vaadata ning tunda rõõmu sellest, mida oled ära teinud.

See vabriku omandamise lugu on saamas juba legendiks. Nimelt olin ma pannud maha Räpina linnapea ameti ning mõne kuu puhanud. Mul oli kokkulepe, et lähen Tallinnasse. Uus töökoht oli seal olemas ja pidin juba minema korterit vaatama. Pühapäeval andsin nõusoleku, et lähen Tallinnasse ära, kuid esmaspäeva hommikul helistas paberivabriku tegevjuht ja ütles, et omanik võib hakata vabrikut likvideerima. Ta küsis, kas ma ei tahaks seda vabrikut üle võtta. Kohaliku inimesena ma teadsin, mis seal toimub. Küsisin, kaua mul mõtlemiseks aega on, seda lubati kolmapäevani. Järgmisel päeval olin Tallinnas ? nagu eelnevalt kokku lepitud ? korterit vaatamas ja täiesti juhuslikult kohtusin tänaval vabriku omanikuga. Ta kinnitas, et vabrik on tõesti müügis. Saime siis tingimustes kokkuleppele ja nii see asi läks.

Aastate taaka ma ei tunne. Kui esimesel nädalal võtsin töötajad kokku, siis ütlesin, et mina ei taha olla see, kelle ajal Räpinas paberitootmine lõpetatakse. Siiani on see õnnestunud ja tundub, et õnnestub ka edaspidi.

Nagu ütlesin, oli mul plaanide tegemiseks päev-kaks aega. Ausalt öeldes ega mul suuri plaane polnud, kuid sisetunne ütles, et asjast saab asja. Pabereid vaadates tundus, et vabriku kahjumist kasumisse pööramine pole võimatu. Iga ettevõtja ülesanne ühiskonnas on ju teenida kasumit.

Vabriku 270 aastat ajalugu väärib teistele näitamist, isegi Räpina inimestest on väga vähesed seal käinud. Suvel oli meil lausa praktikant tööle võetud, kes ekskursioonidega tegeles. Me pole seda seni reklaaminud, info on liikunud suust-suhu. Alguses tegime seda tasuta, kuid see nõuab siiski ühe inimese tööajast päris palju. Kasseerisime siis praktikandi töötasu piletiraha näol sisse. Meie eesmärk on teha oma kaubamärk vabriku näitamise ja tööprotsessi tutvustamise kaudu inimestele tuttavamaks. Kõige parem reklaam on ju see, kui vabrikut külastanud inimene soovitab seda ka oma tuttavale. Ja kui lapsed poodi lähevad, siis ehk paluvad emal osta just meie joonistusbloki, kuna nad on näinud Räpina vabrikus, kuidas seda tehakse.

Ühelt poolt on see hoone nagu õnnetus, teisalt jälle väga suur ajalooline väärtus, mida ei anna osta mingi raha eest. Saame sellega endale ju ka tasuta reklaami teha. Keda see ikka nii väga huvitab, kui sa midagi toodad ? ei kedagi. Aga kui näiteks lisada, et teeme seda enam kui 130aastase masinaga, siis on inimeste huvi kohe suurem.

Suuremad kogemused eurorahade taotlemisel jäävad mul rohkem küll linnapea aega. Kuid eks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuski jagab osaliselt euroraha. Oleme ise taotlenud nõustamistoetust ja praegu on käsil ekspordiplaani koostamine. Ka selleks oleme toetust küsinud, samuti messitoetust. Meil on kavas suuremad investeeringud, tahame oma tehnoloogiat uuendada ning taotlesime läbi keskkonnaministeeriumi ja keskkonnainvesteeringute keskuse raha ka ERDFist ehk Euroopa Regionaalarengu Fondist. Esimeses voorus saime ainukese äriettevõttena positiivse tulemuse. Muidugi, kui edaspidi läheb aruandluseks, siis seda kogemust meil pole. Kuna see on päris keeruline, siis oleme palganud konsultandi.

Minu käest on küsitud, et kumb on parem amet. Olen vastanud, et minu jaoks on need mõlemad väga huvitavad, kuid täiesti erinevad asjad ? kas juhtida ühte äriettevõtet või siis omavalitsust. Läksin Räpina linnapea ametisse just Maapanga pankroti järel, ka linna raha oli sinna kinni jäänud. Aga omavalitsusel on kindel eelarve ja ei pea väga muretsema, et järgmisel aastal seda raha pole. Sa tead, palju raha on ja pead oskama vaadata pigem kulutamise poolt. Äriettevõttel on vaja kõik see ise teenida. Kui aga äriettevõttes oled ühel aastal otsustega mööda pannud, siis keegi seda ei kompenseeri ja uut raha ei anna.

Teisalt on äriettevõttes palju lihtsam ? eriti minul, kes ma olen ka osanik ?, sest pole vaja kellegagi pikalt konsulteerida. Kui tead, et asi on õige, siis teed selle ära. Omavalitsuses on aga vaja kõik otsused läbi rääkida, põhjendada. Ja kui lõpuks teed asja teoks, siis ei pruugi algsest ideest just väga palju alles jäänud olla. See pidev läbirääkimiste ja põhjendamiste protsess mulle omavalitsuse juures eriti ei meeldinud. Ja otsus ei pruukinud lõpuks ikka olla see, mida olid algselt mõelnud. Muidugi, äriettevõttes teed otsuse kiiresti, kuid samas ise riskid sellega.

Mul on niimoodi juhtunud, et olen iga nelja-viie aasta järel ? nüüd juba kolm korda ? ametit vahetanud ning täiesti teise äärmusesse läinud. Nii et mine tea, võib-olla tõesti teen midagi muud. Ma pole nii pikalt veel ette mõelnud. Aga kindlasti mingi uus väljakutse tuleb.

Minu ja Meelis Mälbergi sügavam tutvus pärineb perioodist, kui enam-vähem samal ajal liitusime Lions-klubiga. Põhiliselt klubi kaudu suhtlemegi, korra kuus saame ikka kokku.

Tema Räpina linnapeaks oleku aega meenutavad linna videovalvesüsteemi loomine, haldushoone renoveerimine ja keskuse kujundamine. Ettevõtjana on ta olnud sama edukas kui linna juhina. Kui mõelda paberivabriku seisukorrale ostmise ajal ja nüüd, tuleb tunnistada, et Meelis Mälberg on tegija.

Inimesena on ta koostööaldis, sõbralik ja heatahtlik. Tal on mitte väga sageli inimestel esinev omadus teine pool ära kuulata ja ise ka kaasa mõelda.

Meelis Mälberg on hea poiss, sest on kasutanud ka sanatooriumi teenuseid. Mina pole tema juhiks oleku ajal paraku veel paberivabrikusse jõudnud. Küll aga viime suvekuudel sanatooriumi kliente korra nädalas Räpina paberivabrikut vaatama.