Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vene-Saksa gaasitoru tuleb niikuinii

Enn Soosaar 04. jaanuar 2006, 00:00

Me oleme ärevil. Soome lahe ja Läänemere põhjas hakkab jooksma gaasitoru, mis kulgeb mitmesaja kilomeetri ulatuses paiguti mõne, paiguti mõnekümne miili kaugusel Eesti riigipiirist. Esimesed kilomeetrid trassi on paigas, tõsi, praegu veel kaugel sisemaal.

Me ei usalda vene valitsejaid, kes on meiega minevikus ja olevikus korduvalt nurjatult käitunud. Sestap kardame. Esiteks. Kui Lääne-Euroopa süvenevat energianälga vaigistav maagaas jõuab Venemaalt Saksamaale (hiljem mujalegi Läände), ilma et toru läbiks ühtki Vahe-Euroopa riiki, on Moskval vaba voli tarnitava gaasi hulga "reguleerimise" abil pitsitada endisi sõltlasi. Mõne eriti musta stsenaariumi käivitumise korral ei takista enam miski - kaugvälismaa klientide varustamist ei häirita - kraanid kas või kinni keerata.

Teiseks. Euroopa Liidu ühispere uusliikmena tunneb Eesti muret mitme partneri sinisilmsuse pärast. Need ajas ja ruumis kaugeleulatuvad kokkulepped, mida on Schröderi Saksamaa, Chiraci Prantsusmaa, Berlusconi Itaalia teinud Putini Venemaaga, eiravad pahatihti riskiturvet.

Venemaad tuleb demokraatliku maailmaga siduda ja selleks ka majanduslikku koostööd kasutada. Arusaadavalt vajab EL edukaks edasitoimimiseks suure idanaabri tooret ning turgu. Siiski ei tohi Euroopa unustada, et Moskva tänane tsaar ja ta bojaarkond on pähe võtnud paranoilise idee taastada imperialistlik der?aava ja selle kunagine vägevus. Nuriarengute korral Venemaal võivad energiatarned muutuda survevahendiks, millega mõjutatakse ELi majanduspoliitilist käitumist.

Gaasijuhe, mis jookseb mööda merepõhja Viiburist Greifs-waldi, tuleb nii või teisiti. Me võime levitada hirmu- ja õudus-jutte ja neisse uskudagi. Et pihkav toru paneb mere mullitama ja laevad upuvad. Et tuul ajab lekkinud gaasi pilve Kärdla kohale ja hiidlase välgumihkli klõpsatusest põleb linn maha. Et saamatud torupanijad lõhuvad Teise maailma sõja järel Läänemerre uputatud mürgitünnid ja kalurid jäävad leivata. Paraku ei hirmuda sedalaadi tondid suurt kedagi. Nagu jääb pelgaks asendustegevuseks paljudele tublidele eestlastele meeltmööda ettepanek lasta Riigikogul nihutada Soome lahes Eesti merepiiri.

Need, kes väidavad, et Eesti - nagu ka Läti, Leedu ja Poola - ei vajutanud õigel ajal õigetele nuppudele ega teinud vajalikult kõva häält, räägivad pooltõtt. Lugu on proosalisem: meid ei tahtnud kampa ei venelased ega sakslased. Balti riigid ja Poola polnud siis, kui plaan hakkas konkreetseid piirjooni võtma, veel ELi täisliikmed, seega, vähemasti formaalselt, ka mitte "osalised". Teisalt olid/on gaasi saatjail ja saajail oma kartused. Läbib toru riike, kellega Venemaal on kana kitkuda - kes ütleb, et Varssavi-Vilnius-Riia-Tallinn ei hakka kiusuks või väljapressimiseks takistama gaasi läbivoolu? Praegune jama Ukrainaga, varasem Valgevenega teeb ettevaatlikuks.

Meil pole võimu rongi teistele rööbastele juhtida. Ent mida teha? Kas hiidprojektist, mille tekitamise viis ja paadunud härrassotsi Gerhard Schröderi roll selles on hakanud mitmeid lääneeurooplasi järjest enam häirima, ei saaks me sellegipoolest väikest tulevikutulu kõrvale panna? Tavalise halisemisega ei jõua Eesti kaugele. Aga kui konventsionaalne protest ei aita, otsigem tuge ebakonventsionaalsusest. Kõik need aastad, mis ELiga liitumisläbirääkimisi pidasime, õpetasid vanad olijad noviitsidele demokraatia praktilise rakendamise põhimõtteid, rääkisid ühisväärtustest, solidaarsusest, vastutusest, läbipaistvusest et cetera.

Nüüd on aeg vastata retoorikale retoorikaga. Tuletada Euroopa härradele ja prouadele meelde, et solidaarsus tähendab enamat kui 1,045% SKTst loovutamist ühiskassasse. Et igal riigil on oma huvid, aga kuldtee on paljude huvide kompromiss. Et meie liitusime kindlas usus ja teadmises: ELis mängitakse reeglite järgi. Euroopas on palju küünikuid, aga ka palju - ärgem sedagi unusta - neid, kelle jaoks põhimõtted ja eetilised kriteeriumid on tähtsad.

Ja veel kaks asja. Nii kaua, kuni me ei tea, kuhu viivad Moskva juhtoinad hullutatud vene rahva, on kergemeelne suurenda gaasi osatähtust Eesti energiamajanduses. Naftat peame nagunii sisse vedama. Mingu põlevkivielekter kallimaks, olgu mõnevõrra saastavam, aga Eesti praegust sõltumatust elektritootmisel on eluliselt oluline säilitada.

Kunas ja kas üldse hakkab Tallinna ja Varssavi vahel kurseerima kolmsada kilomeetrit tunnis arendav Eurozug, on endiselt vastuseta küsimus. Ent juba lähiaastatel võib lahti minna superraudtee projekteerimine, mis ühendab Peterburi Euroopaga. Et trass lõikaks Eestit ja jõuaks sihtkohta põhja poolt Peipsit, see nõuab ettevalmistatud ja sihipärast lobitööd.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:41
Otsi:

Ava täpsem otsing