Jäätmekäitlus eristab tänapäeva keskajast

Londoni Towerit ja Narva Hermanni linnust ühendas keskajal vähemalt üks asi: ühesugune kanalisatsioonisüsteem. Ei mingisugust torustikku ega muud sarnast - kõik, mis tualettides potti lasti, voolas mööda kiviseinu alla. Ometi toimis süsteem pikki aastaid, vähemalt kasutajaid see ei häirinud. Võib-olla ei kujutatud ka ette, et asi võiks teistmoodi käia.

Nõukogudeaegne jäätmekäitlussüsteem 300 prügilaga üle Eesti ei erinenud oma keskkonnasõbralikkuselt palju Toweri ja Hermanni linnuse omast. Eriti hulluks on teinud olukorra asjaolu, et meil on üha enam ja enam tekkinud jäätmeid, mida on keeruline ja ebamugav käidelda, taaskasutada, hävitada ja/või ladestada. Ohtlike jäätmete hulk kasvab pidevalt.

ELi tugeval survel on Eesti võtnud ette mitmeid samme (ja vastu seadusepügalaid), mis muudavad meie keskkonda puhtamaks, kuid kohati oleme siin püüdnud olla usklikumad kui paavst ise. Nõuded on karmid ja keerulised, aga nad ei toimi alati. Tavainimese jaoks on küllap kõige enam tähelepanu äratanud müügipakendite, aga ka veo- ja rühmapakendite taaskasutamise nõue. Paraku ei võta keskmine inimene kuigi tihti ette teed kauplusesse taarat tagasi viima. Süsteem ei motiveeri piisavalt, kui üksikud keskkonnafriigid ja ühiskonnaheidikud välja arvata.

Müügipakendi alla käivad nt limonaadi- ja õllepudelid, millele on trükitud kiri, palju müügipakendi tagastamise eest saab. Aga ka jogurtitops ja pudrukarp, ühesõnaga kõik, mille sees me midagi ostame. Veo- ja rühmapakendid on nt euroalused, pappkarbid, kus sees kaerahelbepakid jne.

Pakendiseaduse eesmärk on vähendada pakendite koguseid ja nende keskkonnaohtlikkust ning tagada võimalikult suure koguse kasutatud pakendite kokkukogumine ja taaskasutamine. Veo- ja rühmapakendit kogusime ka enne uue seaduse jõustumist rohkem, kui seadus ette näeb, müügipakendi puhul ei ulatu me nõuete täitmiseni isegi kõrgetest pakendiaktsiisimääradest ja sanktsioonidest (50 000kroonine trahv) hoolimata. Seaduse jõustumine olukorda paremaks ei muutnud.

Eestis oleme jõudnud nii kaugele, et tekitame 120 000 tonni pakendijäätmeid aastas. Kuigi seda on vähem kui Põhjamaades või Euroopas keskmiselt, on seda siiski palju. Vastavalt pakendiseadusele tuleb meil koguda ja taaskasutada pool pakendijäätmete kogumassist ehk vähemalt 60 000 tonni aastas.

Keskajal ühekordset pakendit palju ei kasutatud. Tänapäeva Eestis on peamised pakendijäätmed paber-kartong (45%), klaas (20%), plast (17%), puit (10%) ja metall (8%). Kui materjal on liigiti kogutud, on seda suhteliselt lihtne väga suures osas taaskasutada. Seadus on aga kirjutatud nii, et müügipakendit tuleb eristada ka veo- ja rühmapakendist, kusjuures müügipakendite taaskasutamisel ja selle kontrollimisel on palju rohkem piiranguid kui veo- ja rühmapakendi puhul. Samas moodustavad tagatisraha alla kuuluvad pakendid vaid 5,5% müügipakenditest, ülejäänu osas on neil väga suur sarnasus veo- ja rühmapakenditega. Eristamine loob aga pettusevõimalusi: koguda näiteks veo- ja rühmapakendit müügipakendi pähe.

Müügipakendi taaskasutus on palju kulukam kui veo- ja rühmapakendi taaskasutamine. ELi konkurentsikomisjon käsitleb neid koguni kui kahte täiesti eraldi turgu just sellepärast, et juba kogumissüsteem erineb väga palju. Et müügipakendit kokku koguda, tuleb üles ehitada kogumisvõrk. See on aga kallis ega taga jäätmete kvaliteeti. Kui Eesti tahab olla modernne riik ja korraldada oma jäätmekäitlust Euroopa tasemel, tuleb ka seda selgelt välja öelda. Näiteks müügipakendi ja veo- ning rühmapakendi taaskasutussüsteemid täiesti lahku lüüa.

Kindlused otsustasid ühel hetkel rajada kanalisatsioonitorustiku - nii lihtne see oligi. Arenenud riigid saastavad vähem isegi siis, kui tarbivad rohkem. Intelligentsuse küsimus.