Peaaegu igipõline Maharaja

Kunagi ammu, üheksakümnendate alguses, siis küll juhtusin sinna mitmelgi korral, sel ajal oli Maharaja kui üks uue elu ime, mida pidi kindlasti vaatamas käima. Ja nüüd siis jälle. Pärast seda mu ettekujutus India maitsetest muutus, Maharaja toidud olid vägagi meelepärased. Ka need, kellele rasked kastmed ei meeldi, leiavad pikast menüüst meelepäraseid toite, tasub igatahes proovida.

Püüdsime püsida taimetoidu liinil, ikkagi India. Erandiks ainult tandooriahjus tehtud vürtsikad krevetid, ilusad punased krõnksud, mis serveeriti säriseval vaagnal. Sissejuhatuseks võtsin klaasi mangolassi?t, meie jogurtijoogi india vastet.

Edasi krõbisev läätseleib ja paneeritud juurviljapallid, originaalnimega pakora. Ja veel pähklitäidisega kodujuust valges kastmes, paneer paranda. Ja veel miskit sorti leib, millel vürtsikas kartuli-juurviljatäidis. Ühelgi nimetatud roogadest ei olnud seda tugevamaitselist domineerivat kastet, mida ma senisest kogemusest vältinud olin, kõik maitsesid puhtalt ja tagasihoidlikult, mis ei tähenda, et nad vürtsikad poleks olnud.

Sama delikaatsed kui maitsed, olid ka vaevutuntav viirukilõhn, mis vaid uksel tulijaid tervitas ja hiljem söögilõhnu segama ei tulnud, vaikne muusika ja väärikas sisekujundus, mis samuti eksootikaga ei liialdanud, kuid seda ka ei vältinud.

Kõiki neid positiivseid muljeid kokku võttes ma enam ei imesta, et Maharaja on üheksakümnendate algusest siiamaani ühes kohas ja ilma skandaalideta toime tulnud. Kontrollimata andmetel on kõik teised sellel ajal loodud söögikohad kas ümber nimetatud, ümber ehitatud või uksed hoopis kinni pannud, kas siis pankrotihalduri survel või oma vabast tahtest. Maharaja jätkab ja on omandamas põlise söögikoha väärikat mainet.