Tänasele Lissabonile andis näo katastroof

Tõnu Ojala 06. jaanuar 2006, 00:00

Lõppenud aastal möödus sellest traagilisest sündmusest 250 aastat ning seda tähistas linn laialdaselt. Paralleele tõmmati ka aastataguse Kagu-Aasia analoogse katastroofiga - mõlemal juhul osutus suurimaks inimelude võtjaks mitte maavärin, vaid järgnenud tsunami. Just maavärina tõttu pole päris vanast Lissabonist kuigi palju säilinud ning linn jätab uuema mulje, kui ta seda tegelikult on.

Portugali pealinn Lissabon näib kaardil vahetult ookeani ääres asuvat, tegelikkuses paikneb linn pisut ookeanist eemal. Veepuudust linnapildis siiski pole - Tejo jõgi on Lissaboni jõudes nii lai, et annab sõna otseses mõttes merelahe mõõtmed välja. Tejo suurust võimendavad veel kaks hiigelsilda - lennuvälja kõrvalt algav maailma pikimate hulka kuuluv 18 km pikkune Ponte Vasco da Gama (avati 1998) ning südalinna vahetus naabruses kõrguv Euroopa suurimaid rippsildu Ponte 25 de Abril.

Tegelikult polegi Lissabon teab mis suur linn. Portugali pealinna ametlikuks elanike arvuks on vaid 565 000, satelliitlinnade lisamisel saadava nn Suur-Lissaboni elanikke kokku lugedes jõuame siiski juba arvestatava 1,9 miljonini. Kogu riigis on üle 10,3 miljoni elaniku ehk siis umbes sama palju kui Rootsis. Tõsi, veel üle 4,5 miljoni portugallase elab välismaal - enim Brasiilias, Prantsusmaal ja Kanadas.

Tänasesse Lissaboni on oma jälgi jätnud nii foiniiklased, keldid, roomlased kui ka araablased. Omal ajal kogu Ibeeria poolsaart valitsenud islamiusulised maurid sunniti lahkuma alles 1147. aastal ning Portugali pealinn on Lissabon alates 1252. aastast. Neil aegadel oli tegu tõelise maailmalinnaga, kust algas enamik suuri mereretki - nii Aafrikasse, Ameerikasse kui ka Aasiasse.

Suurlinnale kohaselt jõuab ühest kohast teise modernse metroo vahendusel - kui muidugi parajasti mingit streiki ei juhtu olema, sest see on Lõuna-Euroopas suhteliselt tavapärane asi... Linnas on ka igati toimiv bussiliinide võrgustik, kuid mõnepäevase kohalviibimise ajal on sellele veidi raske n-ö pihta saada. Bussipeatustes olev info on peamiselt portugalikeelne, kuid õnneks on portugallased teiste Lõuna-Euroopa rahvastega võrreldes keeleoskajamad ning suur osa neist suudab suuremal või vähemal määral ka inglise keeles suhelda.

Lissaboni vana kesklinn on kompaktne ning peamised vaatamisväärsused on hõlpsasti ligipääsetavad. Küll on mäe otsas asuvasse kindlusse - mauride ehitatud Castelo de Sao Jorge - ronimine kitsukestel vanalinna tänavatel üsna pingutav. Kui aga jalutamisest ära väsite, saab jalgu puhata mõnes paljudest tänavakohvikutest, kus tasub testida kohaliku köögi eripärasid.

Vanalinna südameks on Rossio - üks vanemaid ja populaarsemaid väljakuid. Hea ülevaate kogu südalinnast saab ka naabruses oleva 1901 ehitatud üliefektse tänavalifti Elevador de Santa Justa abil. Sealt edasi minnes jõuab peagi Tejo jõe kaldapealsele, läbides enne Arco de Rua Augusta ehk siis Tallinna mõistes Suure Rannavärava. Tõsi, erinevalt Tallinnast, kus Paksu Margareeta juures vanalinnast väljudes võib merd otsima jäädagi, on Lissabonis vesi kohe ees. Tõele au andes ei ole küll tegu ei mere ega ookeaniga - aga Tejo jõe laius on juba selline, et esmapilgul võib seda küll vähemalt laheks pidada.

Lissaboni lähinaabruses asub hulganisti paiku, mis mõnepäevase visiidi korral samuti külastamist väärivad.

Ehkki Atlandi ookean asub ainult pisut kaugemal kui Pirita Tallinna südalinnast, ei saa Lissabonis eneses rannamõnusid nautida. Küll aga on hulganisti randu nii linnast läänes kui ka lõunas ja need on hõlpsasti ligipääsetavad nii rongide kui ka bussidega.

Pealinna külje alla jääb ka Estoril - ühelt poolt tuntud seal asuva ringraja pärast, teisalt aga kasiinode tõttu. Need kaks asja annavad ka põhjuse tituleerida Estorili Portugali Monacoks. Estorili vahetusse naabrusse jääb ka Cascais - ookeaniäärne linnake, mis on kunagisest kalurikülast kasvanud tänapäevaseks elavaks ärilinnakuks ning ostuparadiisiks.

Euroopa lääneservas olev Lissabon ning ümbruskond tasub külastamist - ehk mitte vast just südasuvel, mil kuumus ähvardab liiga teha.

Ehkki Atlandi ookeani lähedus muudab kliima ka põhjamaalasele vastuvõetavamaks kui Pürenee poolsaare sisemaal, on kõige riskivabam sinnakanti sõita siiski suvepikendusreisile.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:36
Otsi:

Ava täpsem otsing