Ametiühingute liigagarus teeb töötajaile karuteene

Kertu Ruus 10. jaanuar 2006, 00:00

Mu isa ütles mulle hiljuti, et kui ta veidi noorem oleks, hakkaks ta ametiühinguliidriks. Küllap ta provotseeris, aga see oli siiski mõjuv mõtteavaldus. Oleme jõudnud sinnamaani, kus kapitalismist on saanud vaikselt jälle sõimusõna ja sotsialism oma erinevates värvides - mitte küll kõige hullemates - on hakanud taas pooldajaid koguma. Muidugi kuulub sellesse ?argooni ka idee töötajate ekspluateerimisest.

Nagu ma ka isale ütlesin, mina ei taha saada ametiühinguliidriks. Leian, et me võime õnne tänada, et meie ametiühingud suhteliselt nõrgad on. Sest kahjuks pole ametiühingute nõudmised pikemas perspektiivis tihti nende huvides, keda nad kaitsta püüavad.

Muidugi, nende ajaloolist rolli ei tohi alahinnata. See on suures osas tänu tööliste õiguste eest seisvatele liitudele, et ma saan siin praegu mõnusasti oma arvamust avaldada - kodukontoris, tööandja antud sülearvutis, nautides sobivat tasu ja teades, et kui mul viitsimatusest sporti teha terviseprobleemid tekivad, viiakse mind haiglasse tööandja kulul.

Nüüd on lood teised. Jah, 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses tegid töölised tehastes vägivaldse ülevaataja silma all tuhat korda päevas üht liigutust kehvalt valgustatud tsehhis. Sealt läksid nad õhtul viletsasse üürituppa lahja lobi juurde, et aovalges taas oma tuhande liigutusega pihta hakata.

Täna annavad teenused 70% Euroopa SKPst ning keskmises Euroopa firmas on palgal vaid kolm töötajat. Need kolm töötajat - kellest paljud on kõrgesti haritud teadmustöötajad - suudavad ise enda eest seista ega talukski mõtet, et keegi nende palga, töötingimuste ja vajaduste üle läbirääkimisi peab. Just see - töötajate olemuse muutumine - on esimene tunnistus ametiühingute vajaduse hääbumisest.

Muidugi oleks teoreetiliselt vinge, kui - ütleme - Eesti programmeerijatel oleks oma ametiühing. Aga programmeerijad ei mõtle nagu ametiühinguliikmed. Nad on individualistid, võistlevad omavahel, mit-te tööandjaga. Me lihtsalt ei ela enam Charles Dickensi maailmas. Kui sa oma programmeerijaid liiga palju "ekspluateerid", teevad nad konkureeriva firma, ja sul on vesi ahjus.

Muidugi pole kõik eurooplased moodsad teadmustöötajad. On Skype?id ja on Elcoteqid, mis tähendab, et terve hulk meist teeb üsna samasugust tööd nagu meie vanavanavanemad. Elcoteqidele, tundub, võiksid ametiühingud tänaseni ära kuluda - kollektiivläbirääkimiste partneriks, töötajate esindajaks ja nõuandjaks. Aga ma ei saa siiski jätta märkimata, et kummalise järjekindlusega juhtub, et ametiühing tormab küll võitlusse, aga kui lahing läbi saab ja langenuid loetakse, kannab ametiühing suuremaid kaotusi.

Ühingute nõudmised kasvavad tihti seni, kuni ettevõtted küsivad: mida me siin teeme? Ja lähevad mujale, töölised jäävad kõigest ilma. Kui 19. sajandil suutsid ametiühingud tööstusharud ühest piirkonnast teise kihutada - nii põgenes USAs tekstiilitööstus lõunapoolsetesse osariikidesse -, siis nüüd minnakse juba Hiinasse.

Elcoteqi naistöötajad on väitnud, et nende 3000kroonised palgad pole kaheksa aastat tõusnud. Aga nad on ka öelnud, et kuna nad eesti ega inglise keelt ei räägi ja neil pole ka muid erioskusi, on nad õnnelikud sellegi töö eest. Nii et igaüks, kes tahaks neid naisi "aidata", peaks teadma, et kõnnib väga peent joont mööda. Ja et palka makstakse ikkagi tootlikkuse, mitte moraalse arusaama alusel. Eesti ja hollandi töötaja on võrdsed küll jumala, aga mitte raamatupidamise ees.

Neid ettevõtted, kes ei suuda täita ametiühingute nõudmisi ega ka mujale liikuda, ootab teine võimalus - pankrot. Selle valiku ees seisab praegu näiteks General Motors. Muidugi toodavad nad esiteks valesid autosid - kolakaid ja palju kütust tarbivaid sõidukeid, mida turg enam ei vaja. Jaapanlaste firmadel tõusevad ju sõidukite müüginumbrid röökivatest kütusehindadest hoolimata.

Teiseks, General Motorsist on saanud ka Ameerika suurim terviseteenuste eratarbija. See autotööstus on nagu vananeva elanikkonnaga riik: iga töötaja kohta on 2,5 pensionile läinud töötajat, kelle eest ettevõte peab hoolitsema, aastas 52 miljardi krooni eest. Nüüd sõltub nende elujäämine sellest, kas endised ja praegused töötajad on nõus mõistma, et parem pool muna kui tühi koor.

Nurka aetud ettevõte annab tööd hoopis hiinlastele ja pankrotis ettevõte ei anna tööd üldse kellelegi. Kui kuskil läheb pankrotti peamine tööandja, kukuvad koos temaga kokku inimesi teenindanud poed, pubid ja töökojad. Ma ei tahaks olla ametiühinguliider, kes selle tulevärgi korraldab. See on nagu pillav remont korteris, kus saad elada vaid mõne nädala.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing