Maksureform - roheline või rumal?

Valitsus on viimas läbi maksureformi, mille sisu on vähendada otsest tulumaksu ja tõsta kaudseid makse, sealhulgas erinevaid keskkonnamakse. Olen enne juhtinud tähelepanu, et selline ümberkorraldus suurendab inflatsiooni ning sellega ohustab valitsus muuhulgas kiiret eurole üleminekut. See on teatavasti valitsuse väljaöeldud programmiga vastuolus. Nimetatud maksureformil on ka rida teisi efekte, mis kokkuvõttes viivad valitsuse deklareeritud sihi ja teo lahknevuseni.

Rohelise maksureformi põhimõte on teha keskkonnamaksude kujul igasuguse loodusressursi, sealhulgas ka põlevkivi kasutus kallimaks. Hindade tõus peaks panema tarbija ressurssi säästlikumalt kasutama ja võimaluse korral valima alternatiivseid lahendusi.

Samas, kartes üldsuse pahameelt, on valitsusel kavas kompenseerida elektritootjaid keskkonnamaksude ulatuses CO" kvootide müügist saadava rahaga selleks, et elektrihind ei muutuks. Ühe käega võttes ja teisega andes on turumehhanism välja lülitatud ja soovitud keskkonnamõju jääb täielikult saavutamata. Ainus efekt on teatud CO" müügi tulu laekumine keskkonnaministeeriumi alluvusega keskkonnafondidesse.

Skeemil on aga ka teine ja põhimõttelisem viga, kuna see proovib meie tarbimismustrit muuta turumehhanismide abil, aga elektri tarbimine allub sellele raskesti.

Esiteks on elekter unikaalne ja raskesti asendatav energiakandja, seda on ainult võimalik toota erinevatest kütteainetest. Teiseks on elektri tootja Eestis monopolisti seisuses.

Nii et isegi kui jätta ära kavandatav dotatsioon ja tõsta elektri hinda keskkonnamaksude kaudu, ei juhtuks midagi muud, kui et elekter läheks kallimaks. Lühikeses perspektiivis on tarbijal võimalus kas vähendada elektri või siis millegi muu tarbimist. Mõlemal juhul väheneks tarbija elukvaliteet, ilma et keskkonnale sellest eriti kasu oleks. Elekter oleks ikka toodetud peamiselt põlevkivist ja selle tootmisest tulenev koormus keskkonnale jääks endiseks.

Vähenev elektritarbimine mõjub ühiskonna arengule pidurdavalt. Mõistliku hinnaga kättesaadav elektrienergia on majandusarengu ja inimese heaolu seisukohast üks tähtsamaid tegureid. Viimase saja aasta jooksul on igasuguse majanduskasvuga kaasnenud elektritarbimise kasv.

Elektri hinna tugev tõus vähendaks muidugi elektri tarbimist (ja põlevkivi kaevandamist) ning tõstaks maagaasi konkurentsivõimet. Pikemas perspektiivis kasvaks maagaasi tarbimine põlevkivist toodetud elektrienergia arvel. See suurendaks meie sõltuvust välisriigi energiamonopolist. Parema meelega olen sõltuvuses kodumaisest monopolist kui et ühest mitte eriti sõbralikult häälestatud välisriigi energiaallikast.

Olen siiski veendumusel, et põlevkivist energia tootmine tekitab liiga suure koormuse keskkonnale ehk majanduslik tulu on liiga väike, võrreldes keskkonnale tekitatud koormusega. Oleks tore, kui riik võtaks pseudoreformide asemel midagi konkreetset ette.

Üks alternatiiv oleks minna osanikuks nii Leetu plaanitavasse kui ka Soome rajatavasse tuumaenergiajaama. Sel teel oleks võimalik katta Eesti baaskoormus. Tippkoormuse katmiseks oleks teatud määral ikka vaja toetuda põlevkivienergiale, millele lisanduks nii taastuvenergia kui ka gaasturbiini abil toodetav elekter.

See kõik tähendaks suhteliselt suuri investeeringuid, aga ressurss on ju olemas - needsamad CO" kvoodi müügist laekuvad summad. Tundub siiski mõttekam investeerida tulevikku, selle asemel et doteerida minevikku. Sellisteks ümberkorraldusteks pole võimalik jääda lootma turumajandusele. Ideed ja nende teostus peavad olema juhitud riigitasandil mõtestatud tegevuse tagajärjena. Täna toimub ainult üks mäng, kus turumajanduse ettekäändel suunatakse keskkonnafondidesse vaid rohkem kindla eesmärgita ressursi.