Riik ei usalda atesteeritud hindajaid

Eesti ettevõtetel läheb hästi, sest viimase aasta majanduskasv on olnud muljetavaldav. Siiski tahaks tähelepanu juhtida probleemile, mis võib oluliselt piirata vaba konkurentsi ning anda riigile võimaluse survestada teatud tegevusalal tegutsevaid ettevõtjaid. Selleks on ettevõtlusvabadust piiravate tegevuslubade, litsentside ja registreerimise nõuete kohatine selgusetus ning üldiste põhimõtete puudumine. Tegutsemiseks nõutavate litsentside ja registreeringute kohta saab ülevaate justiitsministeeriumi kodulehelt. Selgub, et lisaks litsentsimisele kuuluvate tegevusaladele on vabade elukutsete tegevusalad ning majandustegevuse registrisse kantavad tegevusalad.

Ma ei sea kahtluse alla tegevuslubade andmise vajadust valdkonnas, kus ebapiisavate oskuste või teadmiste tõttu võivad ohtu sattuda inimeste elu ja tervis või asjatundmatu tegutsemisega võidakse tekitada keskkonnale tõsist kahju. Küsimus on pigem selles, millistel tegevusaladel on piirangud vajalikud ning kui karmid need peaksid olema. Nõuab ju põhiseaduski, et kõik piirangud peavad olema proportsionaalsed soovitava eesmärgi suhtes ehk piirangud peavad olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad.

Teemat tõstatama ajendas mind kuuldus, et maa-amet korraldas üle mitme-setme aja hindajate litsentseerimise. Maa hindamise seaduse vastuvõtmisel 1994. aastal oli hindajate litsentseerimine igati vajalik ja põhjendatud, sest nn vene ajal ülikoolides sisuliselt ei õpetatud kinnisvaraga seonduvaid distsipliine, samuti ei olnud (taas)loodud kutseühingud, mis oleksid võinud korraldada hindajate atesteerimist. Nii sätestatigi maa hindamise seaduse N-s 4, et hindajaks on isik, kellele on välja antud tegevuslitsents.

Alates 1999. a asuti kutseühingute eestvedamisel korraldama ELis tunnustatud kutsesüsteemi rakendamist, mis tähendas kutsestandardite väljatöötamist ja vastaval erialal tegutseda soovijate atesteerimist. Kuna pangad ja kindlustusseltsid tunnustasid Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu ja Eesti Kaubandus-Tööstustuskoja poolt atesteeritud hindajaid, kadus hindaja tegevuslitsentsi teema päevakorrast.

Kutseseaduse vastuvõtmisel sai hindajate atesteerimine ka tugeva õigusliku aluse ning võis arvata, et litsentseerimise teema on lõplikult ammendunud. Vahepeal oli võimalik litsentseeritud hindajaid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Tõsi, litsentsiga hindajatele jäi maakatastri seadusest tulenevalt üks eelis: nimelt said ainult nemad osta maaregistri tehingute andmebaasist tehinguandmeid.

Olukord muutus, kui möödunud suvel reformiti kiirustades sundvõõrandamise menetlust: hindajale anti väga suured õigused hüvitise suuruse määramisel. Ei tea kas kiirustamisest või teadlikult kirjutati seadusesse, et sundvõõrandamise käigus võõrandatava vara hindamisel saab osaleda ainult litsentseeritud hindaja. Väike seadusemuudatus tõmbas sisuliselt vee peale toimivale kutsesüsteemile ja -ühingule, sest riik ühel hetkel ei tunnusta enam atesteeritud hindajaid.

Tuntuim kutseühing Eestis on advokatuur. Kas kujutaksite ette, et riigi vastu varalise nõude esitamisel sätestatakse erisus, et esindajaks võib olla ainult riigi poolt litsentseeritud jurist, mitte advokatuuri liikmeks olev advokaat. Absurd? Minu arvates on atesteeritud hindajate kõrvalejätmine käsitletav umbusaldusavaldusena kutseühingu ja kutseliste (atesteeritud) hindajate suhtes.

Või oli varjatud eesmärk see, et riigi poolt litsentseeritud hindajat on kergem kontrollida ja suunata, eriti kui on vaja hinnata sundvõõrandatavat vara, mille eest tuleb hüvitist maksta riigi või omavalitsuse eelarvest. Samuti tuleks võimaldada kõikidele atesteeritud kinnisvara hindajatele juurdepääs maaregistri tehingute andmebaasile.

Autor: Teet Kukk