Ärge unustage Wim Duisenbergi pärandit

Kõige üllatavam ja vastuolulisem asi Euroopa Keskpanga (EKP) mullu detsembri intressimäärade tõusu juures on see, et pärast kaht ja poolt aastat, mil intressid hoiti erakordselt madalal, söandas pank neid tõsta vaid 25 baaspunkti võrra, lubamata edasist tõusu. Selle ettevaatliku sammu põhjus võib olla poliitiline surve EKP-le.

Praegune EKP president Jean-Claude Trichet võib olla küll samal ametipostil, kuid mitte samades tingimustes kui tema eelkäija Wim Duisenberg, kes tegi kuulsa märkuse: "Ma kuulen poliitikuid, aga ei kuula neid." Poliitiline surve EKP-le on praegu palju suurem kui Duisenbergi aegadel.

See on negatiivne areng ja üks suuremaid väljakutseid keskpangale. Poliitikute mõju ei suuna ainult raha ülemäärase hulgani, mis on muidugi piisavalt tõsine asjaolu panga jaoks, mille põhiülesanne on hindade stabiilsuse säilitamine. Ülejääk loob ka tõsise takistuse struktuurireformide läbiviimisele, mis on hädavajalikud UEuroopa edenemiseks maailmamajanduse konkurentsis.

Lisaks sellele suhtuvad Euroopa poliitikud ülemäärasesse likviidsusesse ja majandusreformi kui teineteise asendajatesse. Mida enam panustab pank likviidsusele, seda vähem teevad poliitikud reformi heaks. Duisenberg mõistis seda seost ja jäi kindlaks. Trichet ei ole Duisenberg.

ELi rahandusministrid on EKPga osavalt mänginud. Kuigi nad olid juba intressitõusus kokku leppinud, demonstreerisid poliitikud sellele vastuolemist, soovides ennetada seda, mida nad kartsid ja mis tegelikult oli rohkem õigustatud - tõusu 50 baaspunkti võrra ja hoiatust, et tulemas on veel.

Nende strateegia toimis. Luksemburgi rahandusminister Jean-Claude Juncker teatas diplomaatiliselt, et tulemus oleks võinud ka halvem olla.Lollitati isegi turge, mis andsid EKP-le selle tähelepandamatu tõusu eest hea hinnangu. Inflatsiooniootused mõõdetuna teatud turuinstrumentide näitajatega tegelikult langesid pärast tõusu, osutades suuremale veendumusele, et EKP hoiab hinnasurvel kaane peal.

Kuigi kasinat määrade tõusu esileti kui üksmeelele jõudmist EKP juhtnõukogus, ilmnes peagi, et otsus on olnud vastuoluline. Mõned nõukogu liikmed tegid oma rahulolematuse ajakirjanduse veergudel teatavaks. Ja futuuriturud prognoosisid kiiresti veel üht 25baaspunktist määrade tõusu märtsis. Väidetud konsensust detsembris lihtsalt ei eksisteerinud.

Panga strateegilistesse otsustesse sissetungivate poliitiliste survete ja näilise konsensuse puhul ei ole üllatav, et praegu tuntakse Frankfurdis nostalgiat vanade aegade ja Duisenbergi järele isegi tema kriitikute hulgas. Duisenberg oskas luua tõelist konsensust. Trichet' sõnul oli tal erakordne võime säilitada rahu mõnedes väga nõudlikes ja äärmiselt vaenulikes oludes.

Kangekaelne hollandlane mõistis hädaohtu selles, et kõrgeim rahandusorgan muutub Euroopa poliitikute suhtes liiga mugavaks, eriti ajal, mil paljud ELi rahandusministrid näevad majandusreforme ja ülemäärast likviidsust kui olemuselt üht ja sama asja.

Duisenbergi väärtushinnangud, filosoofia ja tarkus ei tohi surra koos temaga. Uus aasta annab Trichet'le võimaluse näidata, et hoolimata kurnavamatest tingimustest, milles ta töötama peab, peegeldavad tema strateegiad ja protseduurid tõetruumalt Duisenbergi ja tema pärandit. Euroopa pole vähemat ära teeninud.

Autor: Melvyn Krauss