Rumal pole reform, vaid mõne mehe jutt

Jaan Uustalu - ärimees, kelle huvid on tihedalt seotud põlevkivikeemiatööstuse erastamisel osalenud OÜ Infravestiga - on ettearvatult pahane ökoloogilise maksureformi peale. Seda seepärast, et reformi teravik on suunatud ressursi- ja energiamahuka ettevõtluse efektiivsemaks muutmisele ja sunnib ettevõtteid oma tootmist reorganiseerima. See aga seab surve alla omanike lähiaastate kasumiplaanid.

Ärimehe pahameelt võib aktsepteerida, aga mitte seda, et tehnoloogiadoktori haridusega inimene demagoogiat ja väärinfot kasutab. Vääralustel põhinevate väidete segapudrus serveeritakse lugejale reformi tarbijate ja Eesti energiapoliitika huve kahjustavana.

Väited, et elektritarbimise vähenemine kahandaks elukvaliteeti ja et loodusele sellest kasu poleks, on väärad. Äsja valitsuse poolt vastu võetud Eesti elektrimajanduse arengukavas 2005-2015 ja selle kava tarbeks tehtud Tallinna Tehnikaülikooli uuringus "Eesti elektritarbimine 2005-2015" tuuakse Eesti jaoks praegu majanduslikult tasuvaks energiasäästupotentsiaaliks 15%. Kui näiteks vähendada energiakadusid majade soojapidavust tõstes, siis seal elavate elanike elukvaliteet paraneks, samal ajal aga väheneks maja energiatarbimine ja kulud kütmisele ning kokku hoitud raha saab omakorda kasutada elujärje parandamiseks.

Mustamäe korterelamute soojuskadude vähendamise näitel hoitakse renoveerimise tulemusena aastas kokku keskmiselt 17% soojusenergiat.

Paranes korterite soojusrežiim ja sooja veega varustatus ning elanike küttekulud jäid samale tasemele, hoolimata kasvanud küttetariifidest. Iga energiakadude vähendamisega vähemkaevandatud põlevkivitonn, tootmata ja tarbimata jäetud kWh põlevkivielektrienergiat vähendab keskkonnakoormust, seda vaidlustada on absurdne.

Väited, et elektri tarbimist ei saa vähendada turumehhanismide abil või et põlevkivielektri tootjahinna tõstmine ei sunni tootjat efektiivsemaks muutuma ega tootmisel muid kütuseid kasutama, on samuti väärad. Just turumehhanismid ehk toote-teenuse hind sunnib tarbijat oma harjumusi muutma ja nii kodanikku kui ka ettevõtjat efektiivsemalt majandama.

Sama absurdne on väide, et vähenev elektritarbimine mõjub ühiskonna arengule pidurdavalt. Strateegiliste Algatuste Keskuse uuringu kohaselt on maksu rakendamisel tasemel 210 krooni kütuste põletamisel õhku paisatava tonni CO2 kohta (see ületab reformikava keskkonnatasude määra rohkem kui viiekordselt), hoopis positiivne mõju nii tööhõivele kui ka majanduse arengule, kui maksulaekumisi kasutatakse heitmete vähendamiseks.

Autor pole ka aru saanud, kuidas toimib ELis juba aasta tegutsev heitmekaubanduse skeem ja kust laekuvad vahendid keskkonnainvesteeringute keskusele (KIK) - CO2 heitmelubade müügist laekuvad vahendid ainult heitmekaubanduse skeemis osalevatele ettevõtetele, KIK nende seas pole.

Avaldades kõlavate pealkirjade all lapsusi, diskrediteeritakse ökoloogilise maksureformi ideid eelkõige nende lugejate silmis, kes majanduse ja keskkonnahoiu vaheliste seoste peensusi veel ei valda. Samas on asjatundjate silmis rikutud hoopis artikli autori ja Äripäeva maine.