Uudised
24. jaanuar 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hinnatõus tekitas leivapaanika

Järjekordse hinnatõusu kartuses hakkasid inimesed leiba varuks ostma. Ühe leiva asemel osteti kaks, kahe asemel kolm jne. Et mitte leivapätsist ilma jääda pidi poodi minema hommikul või lõunapausil. Õhtused ostjad jäid paraku pika ninaga.

Olukorras, kus inimesed polnud veel unustanud talongiaega, kus saia ja leivapätsi pärast seisti mitmeid tunde järjekorras, oli paanika kiiresti tekkimas. Reaalset põhjust selleks muidugi polnud.

Samas andis see ettevõtlikele inimestele idee hakata leiba tootma. Kui 90ndate alguses oli 20-30 leivatootjat, siis sajandivahetuseks oli ETK järeltulija Eesti Pagari müügijuhi Maarika Toome sõnul neid juba ligikaudu 200. "Ega neid üle ei loeta, tegijaid tuleb ja läheb," ütles ta. Tugevalt on kanda kinnitanud need, kes suudavad teha naturaalset traditsioonilist leiba. Näiteks Leibur, Eesti Pagar, Pere Leib, Fazer, loetles Toom.

"Saiaga on aga nii, et seda võib igaüks vannitoas teha ja turunurgas müüa. Paned Perenaisukese sai nimeks ja läheb kaubaks," nentis Toom, kes tunneb muret tarbijate petjate pärast.

Leiva hind on tõusnud läbi aegade. Kui kümme aastat tagasi maksime keskmiselt leivakilo kohta 10 krooni, siis nüüd tuleb tavalise leiva kilo eest käia välja juba 16 krooni ja teralise eest 20 krooni.

AS Leiburi juhatuse esimees ja tegevdirektor Ants Promanni sõnul on hind tõusnud koos kvaliteediga. "Pagaritoodete kvaliteet tänapäeval tunduvalt parem ja kuna selle hindki sootuks kallim, ei käida leivaga nii hoolimatult ringi kui odaval Nõukogude ajal."

Võrreldes kümne aasta taguse perioodiga, on muutunud ka leiva ja saia suurused. Saia puhul on see muutus eriti suur olnud, kümne aastaga on saiad muutunud poole väiksemad: poolest kilost 300- ja 250grammisteks.

Leiva kaal on saiaga võrreldes Toome sõnul vähem muutunud, mõned isegi suuremaks läinud, näiteks juurde on tulnud kilosed leivapätsid. "Mida suurem leib on, seda paremad maitseomadused ja seda kauem säilib," avaldas Toom maitsva leiva saladuse. Osalt on see seotud ka traditsioonidega, sest ka vanasti tehti peredes kahekiloseid leibu, et need kauem säiliksid.

90ndate alguses oli müügis sellised vene standardite järgi tehtud rukkileivad, kus oli 40 protsenti nisujahu ja 60 protsenti rukkijahu, leibsai.

1995.-1996. aastal tulid turule esimesed peenleivad. ETK Riia peenleib sai 1996. aastal Eesti parimate toiduainete maitsetestil 2. koha, müügitulemustelt kolmanda koha. Selle aja kohta oli see väga hea tulemus, sest 1996. aastal oli ETK tugev tegija vaid maakauplustes. Põhja-Eesti ja Tallinna kant oli siis suhteliselt katmata. Teine koht aga tõestab, et tollel ajal olid peenleivad au sees.

Paar aastat hiljem, kui piirid lahti läksid, tuli teraleib peale. Tuli uut hingamist. 1998 tuli Ärimehe leib, mis oli Eestis esimene leib, kus kasutati idandatud rukkitera. See oli uudne tehnoloogia ja pikenesid toodete realiseerimise ajad. Kui enne oli leib müügis kaks päeva, siis nüüd sai viis päeva olla. Turule tulid ka esimesed teradelisandiga saiad ja nii tekkis teralisandite buum.

Teraleibade ja -saiade tulekuga oli esialgu ka palju kahtlejaid. "Arvati, et kuna seemneleivas on sees kõvad terad, siis hambad lähevad katki," meenutas Toom, kelle kinnitusel pole õigetes teraleibades ühtegi komponenti sees, mis võiks hambaid murda. Krõmpsuvad lihtsalt mõnusalt.

Aasta tagasi aga algas tagasipöördumine algupärase juurde, tulid ausse taas mustad rukkileivad. "See näitab, et musta leiva võidukäik on tohutu," nentis Toom rahulolevalt. Hoiakute muutumine ja head traditsioonid on tagasi.

Muret tekitav on aga see, et leiva tarbimine on aegadega vähenenud. Kui alguses tarbiti 90 kilo inimese kohta aastas, siis sajandivahetusel oli see kahanenud juba 60 kiloni inimese kohta.

Vahekorrad on vahetunud, leiva asemele on tulnud sai. Kes loobub leivast allergia tõttu, kellel lihtsalt magu ei kannata haput.

Saia tarbimise kasvu on Toome sõnul mõjutanud ka tootevaliku laienemine. Kui vaadata kaupluste väljapanekuid, et kui palju on leiba ja kui suure osa moodustab sai, on kogused suuremad saial.

ASi Leibur juhatuse esimehe ja tegevdirektori Ants Promanni andmeil on meil pagaritoodete valik küll suur, ent leiva-saia tarbimine viimasel kümnendil vähenenud ligi poole võrra

Tagasilöögi on andnud muutused inimeste toitumisharjumustes, kuna erinevate toiduainete valik on tänapäeval märgatavalt mitmekesisem, nentis Promann.

Autor: Madli Kents