Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kas oleme valmis uueks Alambraks?

Villu Reiljan 25. jaanuar 2006, 00:00

Eesti vetes sõidab aastas ligi tuhat tankerit, mis viivad meie kaudu maailma ligi 30 mln t naftat. Kui mõnel neist tekib suurem naftareostus, oleme me sisuliselt võimetud seda saastamist likvideerima. Uus naftatõrjefond tagab, et meil on olemas nii tõrjevahendid kui ka raha.

Eestil puuduvad hetkel võimalused üha kasvava naftatransiidi põhjustatud keskkonnakahjude likvideerimiseks, kuigi meil peaksid sellised võimalused olema. Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (Helsinki konventsioon) kehtestab palju miinimumkriteeriume reostustõrje võimekuse osas. Eesti ei vasta neist peaaegu ühelegi. Näiteks on soovitatav, et reostust tõrjuv laev jõuab sündmuskohale hiljemalt kuus tundi pärast õnnetusest teadasaamist. Meil on hetkel töökorras kõigest üks reostustõrje laev Kati ning mahakandmisel kaks vanemat laeva.

Et Kati jõuaks kuue tunniga Sõrve sääre tippu või Pärnu lahte, on vägagi naiivne lootus. Seilamiseks kulub vähemalt 15 tundi, mistõttu oleme Baltimaade kõige nõrgemad ja haavatavamad. Helsinki konventsioon kehtestab veel kaks olulist näitajat: koristada 12 t jooksul 4,5 km2 reostatud mereala, soovitatav tankide maht, kuhu koristatud naftast saastatud vesi juhtida, on 2500 t.

Meie Kati suudab 12 tunniga koristada 0,6 km2 reostunud mereala ning tangi mahuks on tal kõigest 113 t. Meie põhjanaabritel on minimaalsed reostustõrje võimekuse näitajad mitu korda ületatud. Lähiajal lisandub Eestile küll ka ümberehitatud EVA-316, mis võib jääd lõhkuda ning naftareostuse korral ala poomidega piirata, see pole aga piisav.

2003. a toimus tankeritega Läänemerel üheksa väiksemat õnnetust, nendest neli Eesti vetes. Läänemerel kasvab naftasaaduste vedu aastaks 2010 hinnanguliselt 150 miljoni tonnini aastas ehk hetkeseisuga võrreldes ligi poole võrra. On vastutustundetu, kui me ei ole suutelised sellistele õnnetustele läbimõeldult vastu astuma.

Seni ei ole meie riigieelarve võimaldanud iga aasta suurte rahaliste vahendite eraldamist reostustõrje valmisoleku parandamiseks. Kas see raha peakski tulema riigieelarvest? Merereostuse tõrje varustusele on vaja sadu miljoneid ja isegi miljardeid kroone. Sellise vajaduse põhjustavad ettevõtted, kes naftasaaduseid meritsi veavad. Just nimelt nende ettevõtete kasumlikkuse arvel peabki saama hüvitatud risk keskkonnale.

Uue reostustõrje fondi eelnõuga kehtestatakse kindel tasu: viis krooni iga tonni naftasaaduste kohta. Seda tasu maksavad ettevõtted, kes naftasaaduseid meritsi Eestisse sisse või välja veavad. Eelnõu osad on läbi arutatud ka laiapõhjalistel valdkondlikel seminaridel erinevate huvirühmadega. Naftatransiidifirmad ei pruugi olla plaanist vaimustatud, kuid isegi nemad mõistavad fondi vajalikkust. Samalaadselt toimiv süsteem on Soomes kasutusel juba üle 30 aasta.

Laekuvat raha kasutatakse kahel viisil. Esiteks, toimunud reostuse likvideerimise kulude katmiseks, kui õnnetuse põhjustaja ei ole teada. Seega eelmise aasta sügisel Pirital toimunud reostuse koristamisega seotud kulud oleks kaetud just sellest fondist, samamoodi tanker Alambraga toimunud reostuse puhul. Teine, peamine raha kasutamise otstarve on riikliku reostustõrje võimekuse vastavusse viimine rahvusvaheliste nõuetega. Me hangime selle rahaga vajaliku varustuse: laevad, naftapoomid, skimmerid. Ühe reostustõrje laeva ehitamine maksab ligikaudu 150 mln kr.

Keskkonnaministeeriumi ettevalmistatud eelnõus näeme naftatransiidist kogutud raha haldamiseks ette rahandusministeeriumi haldusalas olevat keskkonnainvesteeringute keskust. Ei ole otstarbekas luua uut sihtasutust, uut nõukogu ning uut struktuuri.

Kas oleme valmis uueks Alambraks? Tänane vastus kõlab: ei ole.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing