Soojustuse valik sõltub kasutuskohast

Enim kasutatavateks soojustusmaterjalideks on täna klaas-ja kivivill, vahtpolüstereen, ning mitmesugused naturaalsed soojustusmaterjalid.

Klaas- ja kivivill on omadustelt üsnagi tasavägised, sest soojaerijuhtivus on mõlemal väike ja ka hallitusele ning niiskusele suudavad nad vastu hakata. Hoolimata halvast süttivusest ei tohiks igat toodet kasutada tuletõkkeobjektides või tulekolletes isoleermaterjalina: erinevad mineraalvilla tüübid on välja töötatud just konkreetsete pindade isoleerimiseks (seinad, katusealused, põrandad, krohvialused, betoonkonstruktsiooni jm). Vahelagedes, raskesti ligipääsetavates piirkondades ning lisasoojustusena on mugav kasutada ka puistevilla, mis annab ka hea heliisolatsiooni.

Kauplustest võib leida ka laias valikus vahtpolüstereentooteid. Selle materjali eeliseks on väga hea soojaerijuhtivus. Eluruumide soojustamisel tuleb aga hea õhuga elukeskkonna saavutamiseks pöörata hoolsalt tähelepanu ka ventilatsioonile. Vahtpolüsterool, mida aeg-ajalt peetakse ekslikult mürgiseks, on tegelikult ohutu nii loomadele kui ka inimestele. Asendamatu on see materjal maasisestes konstruktsioonides, kuna niiskus ei riku tema soojustusomadusi. Siiski ei tasuks tavalist vahtpolüstereeni paigaldada otse pinnasesse, sinna sobiv vahtpolüstereen on erilise niiskuskindlusega ja tihedama koostisega. Nende paremaks eristamiseks on tooted üldjuhul värvilised.

ASi Paroc juhatuse esimees Kalev Kõnn nendib, et eelistus ühe või teise materjali kasuks on sageli maitse küsimus. "Aga ükski neist materjalidest ei anna soovitud tulemust, kui tööd teha lohakalt," sõnab ta. "Head soojustusomadused annab materjalile tema sees seisev õhk. Et ei tekiks soojustust halvendavaid õhuvahesid, on väga olulised isoleerplaatide täpsed mõõdud ja jätkukohtade korrektne tihendus. Äärmiselt tähtis on ka õigesti kavandatud õhuvahetus. Tihtipeale unustatakse, et korralik ventilatsioon tagab õhutiheda maja, hea toaõhu ning kuivad konstruktsioonid."

Et mitte uues kodus pettuda, oleks soovitav maja arengul silm peal hoida. On ette tulnud juhuseid, kui ehitaja paigaldab nõutud 200 mm asemel 50 mm soojustust või kasutatakse seina tarvis mõeldud materjali tuletõkke isolaatorina. Sellised hoolimatud eksimused võivad väga valusalt kätte maksta suurte küttekulude või tulekahju näol.

Üha enam koguvad populaarsust ka loodustooted. Varem palju kasutatud tselluvill on n-ö uuema aja materjalidele alla jäämas.

Kuna tselluvill muutub niiskudes kasutuskõlbmatuks ja tulekahju korral söestub täielikult, siis soovitatakse seda kasutada ainult tuleohututes ja täiesti kuivades konstruktsioonides.

Kõige naturaalsema koostisega on linavilt. Oma hea niiskuskindluse ja väikese soojusjuhtivusega võib julgelt konkureerida praegu laialt kasutuspinda leidnud mineraalvilladega. Tema miinuseks on siiski nõrk tule- ning hallituslävi.

Talve hakul hakkavad sarnaselt inimestele sooja kohta otsima ka hiired-rotid, kes võivad oma närimisega kaasa tuua terve rea ebameeldivusi: kaablite läbinärimisel tekivad tulekahjud, torude närimisel uputused ning oma käikude ja urgudega rikuvad nad maja konstruktsioonilist terviklikkust.

Et vältida soovimatuid koduloomi, pakub Saint-Gobain Isover Eesti müügiesindaja Aare Ääremaa välja lahenduse kindlustada seina sisse jäetavad õhuvahed alt metallvõrguga, samamoodi võiks toimida ka vundamendi ning räästa alla jäetavate tuulutusavadega. "Väga hästi sobivad kaitseks näriliste eest kuumtsingitud või roostevabast metallist võrgud," soovitab ta.

Sellise lisakonstruktsiooni tingib fakt, et enamik tänapäeval kasutusel olevatest soojustus- ja isolatsioonimaterjalidest sisaldavad väga vähe keemiat ning need ei kujuta mingit ohtu närilistele.

ASi Reiden Plaat turundusjuht Aldo Unga sõnab, et kahjuks ei ole sellist soojustus- või isolatsioonimaterjali, mis närilisi tagasi hoiaks. "Kui leiduks materjal, mida loomad ei talu, seaks sellise koostisega materjal kahtluse alla ka ohutuse inimorganismile."

Autor: Kristiina Kuus