Litšid on pärit Hiinamaalt

Heidi Vihma 27. jaanuar 2006, 00:00

Selle kareda koorega mahlaka puuvilja koduks on subtroopiline Lõuna-Hiina. Kõrged ja kaunid litšimetsad on aastatuhandete jooksul vaimustanud Hiina poeete, kes pole väsinud kiitmast varjuliste salude ilu ja viljade hõrku maitset. Praegu kasvatatakse litšipuid peale Hiina mujalgi Kagu-Aasias, aga ka Havail, Floridas, Californias, Austraalias, Indias, Madagaskaril, isegi Euroopa kasvuhoonetes, kuhu nad jõudsid juba 19. sajandi alguses. Litši sugulastest tunneme kõige paremini ehk magnooliat, mis hoolsa aedniku käe all isegi Eestis suudab kasvada.

Suured igihaljad litšipuud kasvavad kümne kuni kahekümne meetri kõrguseks. Varakevadel kattuvad need lõhnavate rohekasvalgete õiekobaratega, suvel säravad lehtede vahel vaarikpunased viljakobarad. Kagu-Aasias valmivad viljad aprillist juunini, lõunapoolkeral novembrist jaanuarini.

Litšipuu viljad pole kuigi suured, piraka kirsi või väiksema ploomi suurused, aga neid on ühel puul palju. Täies kasvujõus litšipuu võib mõnedel andmetel anda kuni 500 kilo saaki. Aastatuhandete jooksul on litšipuust aretatud sadu erinevaid sorte: "Rippuv roheline", "Kaneelilõhnaline", "Lõhnaküllus", "Ninasarviku sarv", "Keisri armukese naer", "Hiina rohukõrs" - nimed kui hiina poeesia.

Roosakas- või pruunikaspunane kõva koor pole hoopiski nii kõva ja kare, kui pealt paistab, küünega saab koore kergesti katki. Pealegi on litši välimus petlik, kõva ja kareda koore all on peidus lopsakasvalge viljaliha, mille tekstuur meenutab ehk kõige enam viinamarja. Aromaatse ja mahlaka vilja maitse on eriline, magushapukas ja roosilõhnaline. Kui niisama söömisest isu täis saab (mida siin põhjamaal on raske uskuda), võib litšist puuviljakompotti teha, eriti hästi sobib ta koos meloniga. Litšiviilud sobivad värskendama rohelist salatit, poolitatud vilju võib täita jäätise või vahukoorega, litšipüreega saab maitsestada kreeme, vahukoort. Kui siis ikka veel vaheldust vaja on, võib hiinlaste eeskujul litšiga sealihavokki teha: sealiha tükkideks, lisaks natuke sibulat, porgandit, ingverit, soja ja hulganisti puhastatud litšivilju. Litšivilju kasutatakse ka kuivatatult, hiinlased panevad neid suhkru asemel tee sisse, kuivatatud viljad on eriti magusad.

Litšil arvatakse olevat tohutult raviomadusi - nii juured, lehed kui ka viljad leiavad kasutamist. Abi saadakse palaviku, seedehäirete, valude ja paljude muude hädade korral. Litši pole hiinlaste jaoks mitte niisama lihtne vili, mis mõeldud ainult ärasöömiseks, litši on tervisetooja ja armastuse vili. Ammustel aegadel oli mõni sort nii haruldane ja kõrgelt hinnatud, et kenasse karpi pakitud üksiku litšivilja kinkimine oli eriline austusavaldus, mida osutati ainult kõrgematele keisrikoja ametnikele või kõige auväärsematele külalistele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:09
Otsi:

Ava täpsem otsing