Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Phuket - taastatud paradiis

Kristi Malmberg 27. jaanuar 2006, 00:00

Pärast kahtteist tundi lennukis on maailm omandanud teised mõõtmed. Vahemeri tundub asuvat Lõuna-Eestis ja Berliin Rapla lähistel. Higise ja väsinuna lennukist välja ronides lööb troopiline leitsak T-särgi hetkega selja külge ning erinevad kehaosad hakkavad omavahel kleepuma. Aga sellega harjub mõne päevaga.

Novembris on Tais Phuketi saarel üle 30 kraadi sooja, merevesi 27 kraadi. Lisades siia lopsaka looduse ja katkematult naeratavad inimesed, on tegu puhkaja paradiisiga. Ometi on novembris turiste veel üsna vähe. Mis on meeldiv meile, ebameeldiv aga kohalikele. Turistid on nende leib. Või riis, kui soovite.

Põhjust turistide vähesusele teab seal iga tumedasilmne laps. 2004. aasta 26. detsembril värises Sumatra saare lähedal maa ning tsunami tormas üle India ookeani, lüües Indoneesiat, Taid, Sri Lankat, Indiat jt teisi riike. Üle 200 000 hukkunu, pool miljonit kodutut, tuhanded on siiani kadunud.

Esimesel Tai-reisi hommikul oma laguuni-äärse hotelli lahtises restoranis lindude vidina saatel kohvi juues tundub toimunud tragöödia uskumatuna. Vaatan eemal randa rulluvaid helesiniseid laineid ja päevitama suunduvaid inimesi. Ilmselt oli too hommik aasta eest samasugune. Päike paistis ja linnud vidistasid, hommikusöögi hõng hõljus ranna kohal.

Tegelikult ei viita peale mälestuste siin enam miski juhtunule. Kokkuvarisenud maju pole, rannad on korras, inimesed vähemalt väliselt õnnelikud. Phuket on nüüd ilusam kui enne, kinnitab meile ühe restorani ettekandja. Arvatavasti on tal õigus. Ülesehituseks suunatud raha on kasutatud kõnniteede plaatimiseks ja uue asfaldi panekuks, ka tänavavalgustus tundub värske olevat nagu ka rannaäärsed restoranid.

Kohalikud räägivad tsunamist kui ootamatust paratamatusest. Kuidas saabki vastu astuda tohutule loodusjõule, tagajalgadele tõusnud ookeanile? Minul sai neli lähedast surma, räägib ühe söögikoha omanik oma inimtühjas restoranis. Oleme ühed tema vähestest klientidest, ta toob meile tasuta puuvilju ja väikeseid jasmiinipärgi mälestuseks.

Kisub kuidagi kurvameelseks, mida tegelikult meeleolu Phuketil pole. Tõsi, mälestused tsunamist saadavad meid igal pool. Tundub, et tsunamimeenutused on omamoodi atraktsioon, millega turistide elu vürtsitatakse. Juba lennujaamas tervitavad meid hiiglasliku kaarduva laine pildiga T-särgid kirjaga "Phuket Tsunami".

Paadireisil väikesaartele näidatakse meile ühe saare randa, mis asetseb teiste saarte vahel nii, et laine tuli kahelt poolt ja suurt midagi ega kedagi seal alles ei jäänud. Retkel mangroovimetsadesse räägib meie kanuujuht, et tänu mangroovidele jäid siin paljud kalurid ellu. Laine viskas nad mangroovivõssa ja seal nad tolknesid ning hoidsid elu eest puudest kinni, kuni laine tagasi vajus.

Kõlab küüniliselt, aga turistil on praegu Phuketil nii mõneski mõttes mõnusam olla. Näiteks saab kohalikest reisibüroodest reise saartele ja džunglisse vähemalt poole hinnaga. Ilmselt saaks vähemagagi, aga me oleme kehvad kauplejad. Nii maksab päevane reis lähedal asuvatele Phi-Phi saartele koos snorgeldamisvarustuse, lõunasöögi ja vahepeal pakutavate puuviljade ja jookidega umbes 330 krooni inimese kohta.

Õnneliku juhuse tõttu oleme sattunud Taisse ühe nende aasta suurema festivali Loi Krathongi ajal. Toimub see novembris täiskuu ajal ja mida õigupoolest tähistatakse, jääb selgusetuks, ka Lonely Planet ei anna ühest vastust. Selge on aga see, et tehakse tohutul hulgal banaanilehtedest, lilledest ja küünaldest väikeseid pärgasid, krathong'e, ja lükatakse need õhtupimeduse saabudes vette. Jõkke, ookeani, laguuni - mis parasjagu käepärast on. Enamik krathong'e läheb sel aastal meie hotelli ees asuvasse laguuni. Seal sai päris palju inimesi surma, räägib õhtusöögil meiega samasse lauda sattunud kohalik daam.

Samuti lennutatakse õhku riisipaberist kotte, millele küünal sisse põlema pandud. Kui selline omalaadne tuulelohe hästi lendama hakkab, läheb täide soov, mida küünla süütamisel soovisid. Meie krathong kaob sirgelt kõrgele ja kaugele öötaevasse. Niisiis, jääme ootama soovi täitumist!

Phuketi rannad on täis tädisid, kes sind üsna väikese raha eest sõlme väänavad ja siis jälle lahti. Ehk siis teevad Tai massaaži. Mina otsustan end veidi hellitada ja astun sisse ühte väikesesse spaasse. Sellisesse, mis võhikule toob pähe sõnad feng-shui ja deep. Purskkaevud ukse ees ja puha. Jalatsid tuleb mul jätta ukse taha, nii näitab üleni valgesse riietatud mustasilmne kaunis daam. Sees on vaikne, jahe, lõhnab tundmatute ürtide järele ja muusika kõlab ka väga feng-shui'likult. Lumivalged pehmest nahast massaažitoolid on üle puistatud orhideeõitega.

Naeratav beežis riides naine tuleb, kummardab mulle aupaklikult ja näitab, et ma oleksin nii kena ja võtaksin ühes valges toolis istet. Kõigepealt laotab ta mulle peale valge koheva froteerätiku, siis toob klaasikese imemaitsvat rohelist teed, hõrgu jasmiini ja mee maitsega. Seejärel saabub mu jalge ette heledast puust kauss, sees kuum vesi ja lilleõied. Sinna tuleb panna jalad ja veidi aega teed nautida. Siis asub tädi asja kallale. Tellisin endale paketi Classic Thai ja kõigepealt tehakse mulle põhjalik jalamassaaž. Muditakse ja mätsitakse igasugu kreemide ja asjadega umbes tund.

Järgmiseks poolteiseks tunniks suundume koos maheda valgusega boksi mati peale, kus pean oma riided ära võtma ja asemele panema linased laiad ürbid. Ilmselt on selles riietuses mind parem väänata. Kuna mul on alguses silmad padjas ja hiljem asetatakse neile niiske lõhnav mask, siis ega ma täpselt ei näe, mida minuga tehakse, aga üldjoontes käib tädi vahepeal minu peal, lükkab mind jalgadega, väänab käsi ja tõmbab ükshaaval lahti iga sõrme ja varba.

See kõik on jube mõnus. Ja kestab poolteist tundi. Siis on minu aeg selles kohas läbi. Saan veel veidi pehme diivani peal istuda, teed juua ja toibuda. Maksid need kokku kaks ja pool tundi mulle umbes 400 krooni.

Üks väga kummaline koht, kuhu satume, kannab nime Phuket FantaSea. Tegu on teemapargiga, mille suhtes ma ei jõuagi selgusele, kas see, mida ma ümberringi näen, on täiesti õudne või jumala lahe. Koht on saanud parima turismiatraktsiooni auhinna ja tailaste endi seas väga populaarne. Välja näeb see paik nii, nagu selle oleksid ehitanud nõukogude arhitektid (mastaabid) buda munkade ja kasiinodisainerite näpunäidete järgi (kujundus). Linnahalli suuruses templiimitatsioonis toimuv rahvakultuuri sugemetega etendus põimub sujuvalt tsirkuse ja kabaree-elementidega, pileteid sinna müüakse kullast kujude vahelt.

Eraldi vaatamisväärsus on aga enne etendust pakutav buffet. Söögisaal näeb välja nii, nagu algaks seal kohe Nobeli preemia laureaatide pidulik õhtusöök. Palju kullaläiget ja punast sametit. Õues keerleb muude atraktsioonide vahel suur vilkuvate tuledega plastmassist karussell, mis järelejätmatult lastelaulu viisil piiksub "There is a place I wanna be, it's the Phuket FantaSea…" Oo my Buddha, nagu armastas öelda meie saartereisi hästi arenenud huumorimeelega giid.

Plaane oli meil reisi kavandades ja Lonely Planetit sirvides palju. Kuhu me kõik läheme, ehk jõuab mõne siselennuga isegi Bangkokis ära käia jne. Tegelikult ei jõudnud me isegi mandri peale. Esimese nädala oli rahutus hinges, et nüüd tuleks minna ja käia ja vaadata ja… Ja siis saabus äkki täielik chill. Arusaamine, et igale poole niikuinii ei jõua ja tegelikult on ju päris tore mõni päev ka niisama lainetes hulpida, vaadata, kuidas palmid sahisevad, siis ennast lõunasöögile sättida ja kaugel see õhtugi enam on… Või võtta vahepeal külm õlu ja vaadata, kuidas pärastlõunast kalasaaki restoranide ette välja laotatakse.

Mina, kes ma üldiselt rannas vedelemist ei salli, nautisin seda seekord täiel rinnal, sest ookean oli nii soe ja lained nii suured ja rannas müüdi jääkülma värsket kookospähklimahla. Elu läheb edasi ja tegelikult on Phuketil väga mõnus! Tasub minna.

Phuket - taastatud paradiis

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:09
Otsi:

Ava täpsem otsing