Loomemajandus - loovus pluss äri

Külliki Tafel 31. jaanuar 2006, 00:00

On väidetud, et olemaks tulevikus konkurentsivõimeline peab enamik majandusest muutuma loomemajanduseks. Sellega seoses tuleb loomemajanduse fikseerimist ühe arenguideena Eesti riigi eelarvestrateegia tööversioonis pidada äärmiselt oluliseks ja tervitatavaks. Võimalik, et tegu on sellise sünteetilise arengumõõtme mahamärkimisega, mille tähtsusest hakkame aru saama alles tulevikus.

Loomemajandust on defineeritud valdkonnana, mille sisendiks on talent, oskused, ideed ja loovus, väljundiks aga sellised tooted ja teenused, mis lisaks muule on määratletavad brändina, identiteeti ja erinevust loovana (A. Keskküla). See on valdkond, mis seob ja ühendab kultuurilisi ja ärilisi tegevusi. Loomemajandus püüab siduda omavahel eri kunsti ja kultuuri alaliikide majanduslikku poolt. Arhitektuur, reklaam, muusika, mitmesugused etendamiskunstid, samuti kirjastamine on juba ammu oma käivetelt, kasumilt ja töötajate arvult tõsiseltvõetavad majandusvaldkonnad. Järk-järgult see nimekiri pikeneb.

Veel olulisem trend on aga mitmesuguste nn sünteetiliste suundade teke, mis seostuvad nt linnade uuendamisega, turismi edendamise programmide või uue meediaga. Sünteetilise ja läbiva iseloomuga suunaks on üha suuremat tähtsust omandav disain.

Olulised initsiatiivid, mis andsid loomemajandusele tema tänapäevase sisu, leidsid aset kohalikul tasandil 1980. aastatel ning seostusid erinevate deindustrialiseerimise projektidega. Heaks ja tuntud näiteks on Suurbritannia, kus vanade tööstuslinnade ja -piirkondade taaselustamiseks hakati rajama kultuurikvartaleid, püüdes niimoodi ligi meelitada erinevaid kunsti- ja kultuuriinimesi, kes omakorda "tõmbaksid" nendesse piirkondadesse ka teistes valdkondades tegutsevaid loovaid, ärksaid ja tegusaid inimesi.

Langeva tööstusliku tootmise taustal hakkas nn kultuuritootmine kujunema arvestatavaks majanduslikuks jõuks. Ühtlasi hakkasid tol ajal nii majandus- kui ka kultuuriringkonnad tajuma, et on järjest keerukam ajada sellist kultuuripoliitikat, mis ei võta arvesse loomemajanduslikku aspekti.

Kui riikide traditsiooniline kultuuripoliitika on valdavalt sektoripõhine (teatri-, kujutavate kunstide poliitika jne), siis loomemajanduspoliitikad on pigem sektoriteülesed, sektoreid läbivad. Kui kultuuripoliitika käsitleb kultuuri valdavalt toetuse vajaja ja saajana, siis loomemajanduslik mõte näeb kultuuri ja loovust kui väärtuslikku sisendit majandusele ja ses mõttes kui võrdväärset partnerit. Samas ei saa loomemajanduse väärtustamine ja toetamine asendada eri kultuuriharude toetamist kultuuripoliitika raames, vaid peaks seda täiendama.

Selliseid trende, nagu heaolu tõusuga kaasnev inimeste kultuuri ja meelelahutuse tarbimise soovi tõus, teeninduspõhine ettevõtlusstruktuur, enam sotsiaal- ja humanitaaralade esindajaid ettevalmistav haridussüsteem, saab lugeda loomemajanduse tõusule kaasaaitavateks teguriteks ka Eesti puhul.

Kultuuriministeeriumi algatusel valmis hiljuti esimene Eesti loomemajanduse uuring. Selle raames püüti mõõta loomemajanduse mahtu - teha nn majanduslikku kaardistamist ning pakkuda välja võimalusi loomemajanduse arendamiseks. Konjunktuuriinstituudi kaardistamise tulemusena saab Eestis ca 3% SKPst seostada loomemajandusega. Teiste riikide võrdluses on tegemist hea keskmise näitajaga, mis tegelikkuses võib osutada suuremakski, kuivõrd meil jäid kaardistamisest kokkuleppeliselt välja mõned valdkonnad (nt käsitöö), mida paljud teised riigid on sisse võtnud.

Sihiteadlikum loomemajanduse arendamine Eestis peab algama selle valdkonna laiemast teadvustamist - seda nii loojate endi, äriringkondade ja finantseerijate, otsustajate-poliitikakujundajate kui ka avalikkuse seas.

Sealt edasi oleks riigil juba mõtet rakendada spetsiifilisi meetmeid loomemajandusliku ettevõtluse soodustamiseks. See võib väljenduda kas loovate isikute toetamises mingites ettevõtmistes, loomemajanduses tegutsevate ettevõtete või nende teatud laadi koostöö toetamises, teatud loovsuundade (nt disaini) edendamises, uute tehnoloogiliste võimaluste kasutamise toetamises (nt multimeedia) või hoopis projektides, mis kontsentreeriksid loovust teatud piirkondadesse, aitaksid muuta keskkondi loovamaks ja atraktiivsemaks.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et loomemajandus on piisavalt eripärane ja vajab seetõttu ka spetsiifilisi või vähemalt kohandatud toetusmeetmeid. Ka Eesti puhul võib eeldada, et soovides tekitada tugevat nihet, ei saa läbi ajada vaid olemasolevate ettevõtluse toetuspoliitikatega.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing