Kutsehaigus on tööoludest põhjustatud püsiv tervisekahjustus

Omal ajal püüdsid töötajad iga hinna eest kutsehaiguste diagnoosimisest kõrvale põigelda, sest tõenäoliselt oleks see lõppenud töövõimetuks tunnistamisega.

Kutsehaigete liidu Tartumaa ühenduse esimees Aleksander Nukka on kutsehaige alates 1989. aastast. Ta on eluaegne ekskavaatorijuht ning selja taga tööaastad toonases Tartu EPTs. Nüüd meenutab Nukka, kuidas ta toona kutsehaiguse diagnoosist kõrvale üritas põigelda.

Selg ja käeliigesed tegid küll valu, ent mees polnud valmis end töövõimetuks tunnistama. Kui aga selgrookanali ahenemise sündroomi järel üks jalg halvatuks jäi, polnud diagnoosi eest pääsu. Mehele määrati töövõimetus tagasiulatuvalt. Ekspertiisiga seoses läbi viidud töökeskkonna ja töötingimuste analüüs näitas, et ekskavaator millel Nukka töötas, ületas lubatud vibratsioonitaseme 300kordselt.

Esimese reaktsioonina keeldus tööandja hüvitist maksmast ning soovitas Nukkal masina tootja vastu kohtusse minna, kuna tervisekahjustuses olla süüdi just masin.

Söaka mehena võttis Aleksander Nukka ette oma tööleasumise avalduse ning palus tööandjal seal näidata punkti, kus töötaja oleks tööandjal palunud võimalust töötada just selle masinaga. Et sellist kokkulepet paberid loomulikult ei sisaldanud, ei olnud ka vaidlusteks enam mingisugust alust.

Aleksander Nukka on kõige enam nördinud selle üle, et kutsehaiguse korral nähakse inimese võimetust teha erialast tööd, aga ei näha neid probleeme, mis kaasnevad kutsehaigel argieluga toime tulemisel. Näiteks räägib Aleksander sellest, kuidas ta peab ratastoolis oleva poja abistamiseks kutsuma abilisi väljastpoolt, sest tema tervis ei käi täisealise poja tõstmisele peale. Kõik see tähendab aga lisaks moraalsetele vaevustele taaskord ka materiaalseid kulutusi ning seda ei hüvita kutsehaigele keegi.

Nukka ei pea õigeks, et kutsehaigusega kaasnevate hüvitiste aluste nimekiri on väga kitsapõhjaline. Näiteks lubab seadus hüvitada retseptiravimeid ja sanatooriumiravi. Kui aga mees soovis oma tervist parandada Tartus taastusravikeskuses, siis keelduti seda hüvitamast, kuna see ei kuulu nimekirja.

Kui Eestis oli möödunud aastatel kutsehaigeid registreeritud 100 000 töötaja kohta 400-500 ringis, siis Euroopa keskmine on püsinud 3500 kandis.

Suur protsent tööõnnetustest ja kutsehaigusjuhtumitest registreeritakse olmehaigustena. Põhjuseks võib olla arstide ebaküpsus kutsehaigusi diagnoosida ning inimeste soov olla võimalikult kaua töövõimeline.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindajalt Katrin Pärgamäelt saadud vastus töötervishoiuarstide pädevuse osas on ühene: "Töötervishoiuarst on lõpetanud ülikooli sellel erialal, mis tähendab, et enda erialal on ta pädev. Kontrolli kõikide arstide üle teostab tervishoiuamet."

Töötervishoiu arstide endi sõnul võib vahel diagnoosi viibimise või panemata jäämise põhjus olla see, et tihti ei oska patsient üheselt kirjeldada oma töö olmetingimusi ja töö iseloomu. Näiteks peaksid laotöölised suutma kirjeldada, missuguses mahus esemeid nad on sunnitud tõstma, betoneerijad aga peaksid panema kirja, kui palju kantmeetreid segu peavad nad päeva jooksul kandma.

Katrin Pärgamäe sõnul on inimesel õigus küsida arvamust teise arsti käest. Ka on inimesel õigus pöörduda pretensiooniga tervishoiuameti poole. Töötervishoiuarstide tööd rahastab nii nagu teiste eriarstide tööd haigekassa. Seda siiski vaid kehtiva ravikindlustusega patsientidele.

Kutsehaiguste loetelu on kehtestatud sotsiaalministri määrusega ning nimetatud loetelu on haigekassas lahtine. Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja sõnul jääksid kinnise nimekirja korral teatud kutsest tekkinud haigused diagnoosimata.

Kutsehaiguse diagnoosimisele järgneb haiguse tekke põhjuste uurimine, mille tööandja peab läbi viima seitsme tööpäeva jooksul alates diagnoosi määranud arstilt teatise saamisest.

Kutsehaigete liidu tegevjuht Aino Muru teab nimetada juhtumeid, mil töötaja suundumise järel kutsehaiguse ekspertiisi on tööandja asunud otsima võimalust tema vallandamiseks või pakkunud ühekordset materiaalset hüvitist. Aino Muru avaldab siiski lootust, et sellesse püünisesse arukas töötaja ei lange, sest kutsehaigus on pikaajaline või isegi püsiv nähtus, mida ühekordne rahasaamine kaugeltki ei kompenseeri.

Võimalusena hüvitise maksmisest pääseda kasutavad Aino Muru sõnul paljud tööandjad 1992. aastast pärit määrust, mis küll käsib tööandjal kutsehaigele hüvitist maksta, ent selles on ka lause: "Kui tööandja tõestab, et ta ei ole kutsehaige haiguses või tööõnnetuses süüdi, siis ei pea ta hüvitist maksma."

Muru arvates puuduvad paljudel töötajatel vahendid pädeva juristi palkamiseks, lisandub ka hirm kohtukulude ees, mistõttu käegalöömist tuleb ette palju.

Mõne aasta eest hakkas Aino Muru sõnul kutsehaigete ridadesse lisanduma arvukalt nooremas eas mehi, kelle kutsehaigestumine toimus peamiselt mööblitööstuse ja metsanduse valdkonnas.

Kaasaja moodsaimaks kutsehaigusteks on ületöötamisest või närvilisest, samuti mürarohkest töökeskkonnast tingitud stress.

Eestis koondab ning toetab kutsehaigeid Eesti Kutsehaigete Liit, millel on ühingud neljateistkümnes maakonnas üle Eesti.

Kutsehaigete liitu rahastab Hasartmängumaksu Nõukogu iga-aastase eelarve alusel. Eelarve moodustamisel on oma osa liikmete arvul, kuna peaasjalikult jaotuvad eelarvevahendid maakondlike ühingute vahel just n-ö pearahameetodil. Kord kvartalis korraldatavaid koolitus- ja teabepäevi on seni rahastatud ka Eesti Puuetega Inimeste Fondi, sotsiaalministeeriumi ning maakondlike ühingute ja omaosaluse kaudu.

Eesti Kutsehaigete Liidu tegevjuht Aino Muru tõdeb, et bürokraatiat on tema töös palju. Nii ootavad kutsehaiged juba ammu uue tööõnnetus- ja kutsehaigusseaduse vastuvõtmist, mille eelnõu väljatöötamise kallal on vaeva nähtud ligi 14 aastat. Korra on seaduseelnõu jõudnud riigikogu lugemisele, ent ministri ja valitsuserakondade vahetudes võeti eelnõu lugemiselt maha. Praegu ootab see paremaid päevi kusagil lauasahtlis.

Et seaduse veidrate keerdkäikudega tuleb kokku puutuda nii liidul endal kui ka liikmetel, näitab Aino Muru anekdoodivääriliste, ent samas nukrakstegevate episoodide jada, mis aastate jooksul kogunenud. Halenaljakaks tunnistab Muru olukorra, kus tööõnnetuse tagajärjel jala kaotanud naine tunnistati ekspertiisi tulemusena töövõimeliseks, kuna naisel oli selleks ajaks protees. Põhjendamatuks jääb ka lugu elukutselisest mööblitislerist, kes kaotas tööõnnetuses ühel käel kolm sõrme, ent kelle töövõimetus taandati ajapikku 20 protsendile, mis tähendanuks, et mees võinuks oma erialal taas töötada.

Kutsehaigete liidu maakondlikesse ühingutesse leiavad tihti tee inimesed, kel kutsehaiguse diagnoosimine alles ees seisab. Neile pistetakse näppu voldik ning antakse kaasa suunavad ja toetavad nõuanded edasisteks sammudeks.

Autor: Mereli Kivi