Arhitektid käituvad kui lumme kukkunud lapsed

Viimase paari aasta jooksul takerdume juba teist korda samasse probleemistikku ega suuda kuidagi Stirlitzi aeglase ülemuse Müllerina ringteelt maha keerata. Arhitektide palavikulised kaklused ja samale rehale astuvad kunstigurud tekitavad sisutühja müra asjade ümber, mis peaksid olema rõõmsad ja meeliköitvad.

Selge on see, et kõik asjad ei saa kõikidele meeldida. Selge on ka see, et kõikidele meeldimine ei vii kuhugi. Küll aga ei ole selge, miks iga uus asi just kunstivaldkonnas inimesi sedasi kaklema ajab.

Kui roomlased oleksid Rooma ehitamisel küsinud, mis läheb maksma mõne hoone kütmine ning kuidas seda teostada, ei oleks meil täna ei Colosseumi ega ka suursuguseid akvedukte. Hullumeelsed ideed ja julged otsused on need, millel põhineb evolutsioon. Ärme jääme selle piduriteks.

Esimest korda olen nõus meie kultuuriministriga, kes nimetab uut Eesti Rahva Muuseumi ehk ERMi sillaks vana ja uue vahel ning tähtsustab meie oleviku ja mineviku kõiki aspekte ja ajastuid. Ülejäänud osapooled on vaid kibestunult sajatanud, kuidas rüvetatakse meie ajalugu ega arvestata üldist Eesti arhitektuuristiili. Millist stiili, ma tahaks teada?

Mäletame ju, kuidas kõik asjaosalised säraküünlana põlema lahvatasid, kui avaldati Eesti Kunstimuuseumi ehk Kumu esmased joonised. Kohe hakati sülgama Pekka Vapaavuori pihta, et nüüd tulevad soomlased ja võtavad meilt töö ja raha.

Pahaks on pandud ka seda, et Eestil puudub peaarhitekt, kes hoiaks ühtset joont üle kogu riigi - ehk oleks midagi sarnast Hitleri ihuarhitektile Albert Speerile. Ma kardan aga, et see lõpeks verepeoga, mille tagajärjel poleks meil enam ühtegi ehituskunstnikku ja Eestist saaks uus Balkan. Üks oluline aspekt on ka see, et kuna raha tuleb euroliidu kaukast, siis tuleb projekt ellu viia nui neljaks, sest muidu oleme rahast ilma ning samal pulgal lätlastega, kes ei suuda neile mõeldud toetusi nähtavasse vormi valada.

Hala lahustamiseks pakun välja kaks reaalset visiooni, kuidas lahendada kerkinud probleem ERMi uue hoonega.

Esiteks, ehitada ERMi uus hoone Raadi lennuvälja asemel hoopis Tartu kesklinna, Emajõe äärde. Piirkond, kuhu uus ERM võiks sobida, on praegune nii-öelda Emajõe Ateena ala Aura veekeskuse lähedal. Miks? Detailplaneeringu järgi hakkab sealsamas asuma ka teaduskeskus AHHAA ning suur promenaadidega meelelahutuskeskus koos 20korruselise elamuga.

Praegust pooleteisekilomeetrist rahvamuuseumi kompleksi kavandit pisut lühendades saaks selle paigutada selliselt, et ta asetseks üle Emajõe ning jääks oma kõrgustesse kiskuva ninaga täpselt uue Tartu keskuse kohale. Sellega saaksime kõrvaldada kiirelt kaks kõlama jäänud probleemi.

Kõrvaldaksime asukohavahetusega mõnele muret teinud nõukaaja taaga lennujaama näol ja teiseks saaksime muuseumi linna südamesse, kus sellel ka külastajaid oleks. Sest olgem ausad: sada aastat vanu käpikuid, punukorve ja 5000 õllekappa ei juhtuta, vaid minnakse teadlikult vaatama. Tõenäosusteooriast lähtudes on kesklinnas selleks võimalused paremad.

Teiseks lahenduseks oleks kuulutada väljavalitud projektiks võistlusel teiseks tulnud kavand ning ehitada mitmetasandiline, taevasse käänatud nurgaga staadionilaadne hoone ühte Tartu kesklinna paljudest parkidest.

Tihti kuuleme pahast juttu, et Tartu pole mets, aga jätab sellise mulje. Võib-olla viskan selle mõttega nüüd kinda ERMi projektide žüriile, kuid see oleks üks variant. Tagaksime jällegi muuseumi paiknemise linna südames ning saaksime selle integreerida kõikide muude üritustega, mis linnas toimuvad, olgu nendeks siis üliõpilaste sügis- ja kevadpäevad, kohalikud Hansapäevad või mõni muu üritus.

Või siis lihtsaim viis: unustame oma pärandi ning kulutame raha mõnele olulisemale projektile, nagu linnatänavad või Emajõe süvendamine. Säilivad ajurakud, paljude renomee ning mõned töökohad.

Nüüd märkus arhitektidele: ma ei ole asjatundja, vaid vaatleja, ning ma palun mulle mitte näkku lüüa. Olen lihtsalt mures kodanik, kellel kõrini sisututest poriga loopimistest ja kadedusest. Mulle on arhitektid jätnud endast mulje kui pisikestest lastest, kes näoli lumme on kukkunud ja nägu nutuga puhastada soovivad.