Venemaale pääseb ka ilma viisata

Ühtlane mootorimüra uinutab autosolijad. Ümber on tihe segamets ja lumi ning hämarus. Korraga tuhiseme mööda värvilisest postist ning hetk hiljem oleme Venemaal. Ilma igasuguse viisa- või tollikontrollita, lihtsalt rahulikult mööda maanteed sõites.

See meenutab mälestusi nõukogude ajast või ulmelist nägemust tulevikust, mil Eesti-Vene piiri ületamine on lihtne ning bürokraatiavaba. Ent tegu pole ei minevikumälestuste heietamise ega ka tulevikust saabunud ilmutusega. Täiesti reaalne on ka praegu igal Eesti inimesel Venemaal ära käia, ilma selleks viisat omamata või piirikontrolli läbimata. Ning seda läbini legaalsel teel, kartmata sealjuures seadust rikkuda.

Eesti kauges kagunurgas paikneb külake nimega Saatse. Vaevalt kümmekonna kilomeetri kaugusel Värskast, Vene piiri ääres. Ainus tee Saatsesse viib läbi Venemaa. Kohta, kus maantee kilomeetri jagu läbi naabermaa kulgeb, kutsutakse Saatse saapaks. Kaarti vaadates meenutab piirijoon seal kahtlaselt matkasaabast.

Tegelikult on kohti, kus tee läbi Venemaa viib, suisa kaks. Esimene lõik on paarisaja meetri pikkune ning Venemaal käigust ei saa õieti enne aimdust, kui taas Eestimaa pinnal vuratakse. Saatse saabas ise aga on pikem ning äratuntav - tee ääres kõrgub okastraataed, tähelepanelik vaatleja märkab punkreid ja nn kurilkasid metsa all, piiripostid tähistavad keeluala.

Kel seni Venemaal käimata - või soov külalisi möödaminnes Venemaale viia -, neile on Saatse saabas sobiv koht naaberriigi külastamiseks. Ometigi tuleb selle põgusa välismaal viibimise jooksul olla eriliselt tähelepanelik, kuna seal kehtivad omad reeglid. Näiteks on Saatse saapas keelatud liikuda jalgsi - mööda teed võib liigelda vaid autoga või jalgrattal.

Samuti ei tohi naaberriigi territooriumil peatuda, kogu saapalõik tuleb läbida sõites. Samas pole kuskil kehtestatud minimaalset sõidukiirust ning sestap on mõistuse piires kiirust alandades võimalik venitada Venemaal viibitud hetki pikemaks.

Taas Eesti territooriumil olles ning peatudes - kes ei sooviks saada fotot, kus taustaks Euroopa Liidus ainulaadne piirilõik - tuleb hoolega jälgida, et te ka kogemata naaberriiki ei satuks. Halvemal juhul lõppeb taoline apsakas kartsapaneku ja korraliku rahatrahviga. Soovitav on hoiduda piiripostidest kaugemale, et mitte tekitada agarates piirivalvurites soovi seaduserikkuja korrale kutsuda.

Kui Saatse saapa kandis on ümbrus metsistunud, siis Venemaale parema pilgu heitmiseks tasuks sõita Värskast põhja poole Podmotsa külla. Ka seal tasub Eesti-Vene piirile mõeldes ettevaatlik olla, talvisel ajal autoga hooga liikudes võite ühel hetkel avastada, et tee on lõppenud ning edasi libisete mööda järvejääd. Mõnesaja meetri kaugusel paistab Vene poolel Kulje kirik ning piirivalvetorn, kus piiririkkujaid juba oodatakse.

Podmotsa küla ise asub otsekui pärapõrgus - seal lõppeb nii autotee kui ka maismaa. Ometigi on Podmotsas elatud juba aegade hämarusest saati, mida tõestavad küla tillukesel kalmistul asuvad aastasadade vanused kiviristid.

Podmotsa kalmistu veerel lösutav väike hoone tundub esmapilgul olevat tööriistakuur. Seda siiski neile, kes varem tsässonit näinud pole. Kummalise nimega ehitis on tegelikult omamoodi õigeusu kabel, pühakoda ja puhkepaik, kus väsinud palverändur saab jalgu puhata. Ajad on edasi läinud ning palverändureidki vähemaks jäänud, sestap ei hoita hoone uksi enam ööpäevaringselt lahti, vaid avatakse ainult kirikupühade ja jumalateenistuste puhul.

Podmotsas on kohalikud leiutanud kavala aparaadi Eesti-Vene piiri ületamiseks. Vettehüppelauale on lisatud tugev vedru - hooga lauale hüpates põrgatab laud piiriületaja laia kaarega üle lahesopi Venemaale. Halbade asjaolude kokkusattumisel aga maandutakse järvejääle ning edasi viib pikk liug naabrite õigeusu kiriku väravasse. Kas keegi hüppelauda piiriületamiseks ka kasutab, ei oska öelda. Ent esmapilgul tundub küll kummaline agregaat olevat mõeldud just salaja üle piiri põikamiseks…

Vene piiri äärsetel aladel saab aimdust naabrite elust - nii arhitektuur kui ka elukombed meenutavad rohkem ida- kui läänepoolseid eluviise. Ent kahtlemata on suurimaks elamuseks ikka korraks viisa ja piiriformaalsusteta Venemaale põikamine - teist sellist igati seaduslikku võimalust ei leia Eestist ega mujalt Euroopast.

Ja kauaks ei pruugi seegi võimalus kehtima jääda, sest mullu allkirjastatud Eesti-Vene piirilepingu kohaselt antakse Saatse saapana tuntud maatükk Eestile üle.