Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maksumaksja raha küsi Keskerakonnalt
Lugedes Helle Kalda kommentaari, sai mulle selgeks, et pean korra veel selgitama eluruumide erastamise seaduse (EES) mõtet. Seda seetõttu, et lugupeetud keskerakondlane on jätnud rünnakuhoos kasutamata võimaluse inimestele selgitada, et selle seaduse eesmärk oli erastamise kaudu leida eluruumile omanik ning kindla aja vältel anda üürnikule võimalus eelisjärjekorras omandada tema kasutuses olev eluase.
Kindlasti ei ole selle seaduse mõte olnud anda isikule lõpmatult kestev võimalus igal juhul omandada üürilepingu alusel kasutatav eluruum ostueesõigusega, mis üldjuhul tähendab sisuliselt isikule eluruumi soodustingimustel ostuvõimaluse andmist.
EES on oma olemuselt omandireformi aluste seadusest tulenev reformiseadus. Kindlasti ei ole mõistlik eeldada, et reform võiks olla lõputu. Reform algatati väga konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja on seetõttu ajutise iseloomuga protsess.
Seadus ütleb, et üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide ostueesõigusega erastamiseks sai avaldusi esitada 2001. aasta 1. juunini. Üürnikel, kellega sõlmiti eluruumi üürileping pärast seda tähtaega, ei saanud tekkida ootust, et neile tagatakse tulevikus vastavate seadusemuudatuste kaudu eluruumi ostueesõigusega erastamisvõimalus.
Kuigi eluruume on üürile antud ka pärast eluruumide erastamise seaduses sätestatud tähtaega, 1. juuni 2001, ei ole Res Publica arvates tegemist üürnike võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega.
Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel ja ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega oleks tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletaks ilma nähtavate põhjusteta erinevalt.
Praegusel juhul on tegemist erineval ajal eluruumi üürilepingu sõlminud üürnikega. Ühel juhul oli üürileping sõlmitud enne seaduses sätestatud tähtaega ja isikul tekkis tähtajaline subjektiivne õigus eluruum erastada. Teisel juhul on eluruumi üürileping sõlmitud pärast seaduses sätestatud tähtaega ning vastavat subjektiivset õigust üürnikel ei tekkinud.
Võrdse kohtlemise printsiipi oleks rikutud juhul, kui osal enne 1. juunit 2001 üürilepingu sõlminud üürnikel oleks olnud erastamisõigus ning osal mitte. Ka ei ole sellise tähtaja puhul rikutud õiguspärase ootuse printsiipi, sest isikud ei saanud pärast 1. juunit 2001 üürilepingu sõlmimisel seadusele tuginedes eeldada, et neil tekib tulevikus võimalus saada riigilt või kohalikult omavalitsuselt ostueesõiguse teostamise näol soodustusi.
Tänaseks on Riigikogu andnud riigivara valitsejatele seadusliku õigusena võimaluse eluruumi võõrandada kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras. Ja tõesti - Tallinna volikogu kehtestatud kord lubab müüa otsustuskorras.
Kuid nagu ostu-müügitehingute puhul ikka, tekib küsimus hinnast. Lähtuvalt ülalkirjutatust erastada enam ei saa ja ma ei näe ühtegi loogilist põhjendust korterite "kinkimisele". Miks Keskerakond seda teeb? Siiani ei ole tegelikke argumenteeritud põhjendusi saadud ning tänu sellele ei ole Res Publica Tallinna koalitsioonides osaledes kinnisvara kinkinud.
Kui suurt kahju linn saab? Selle suurus on võrdne turuhinna ja otsustusmüügi hinna vahega. Kui kõik täna üürilepingu alusel Tallinna linnale kuuluvaid kortereid üürivad inimesed tahaksid nende omanikuks saada, siis selle soovi realiseerimisel otsustuskorras kinkehinnaga tuleb rääkida sadadest miljonitest või koguni miljardist kroonist.
Kelle arvel seda tehakse? Sellise hinnaga linnavara realiseerimine tähendab otsest kahju linna maksumaksjatele. Kuid tundub, et see ei ole Keskerakonnale probleem.