Tööjõukoolitus välisriigile

Ilo Rannu 07. veebruar 2006, 00:00

Tööülesannete tõttu sõidan tihti Eesti ja Soome vahet. Alates 2004. a suvekuudest on mul aga järjest piinlikum astuda esmaspäevahommikusele kiirlaevale. Millegipärast on mul tunne, et astun orjagaleerile: terminalis kohmetult tammuvad inimesed meenutavad ühte ammuloetud raamatut Attila vallutustest, kus isa viib oma poja orjaturule, lubjates enne poisi jalad ja müües poisi kuni 20. eluaastani orjaks.

Esimesed emotsioonid tööle sõitvaid eestlasi nähes olid positiivsed: näe, kui hea, et inimestel on ettevõtlikkust ning viitsimist minna tööle välismaale selle asemel, et kodumaal õndsat töötu- või piinarikast narkomaanielu elada. Nende inimeste saatust aga idealiseeritakse üle. Mõnikord räägitakse neist lausa kui kangelastest, kes teenivad kuskil maa ja mere taga väidetavalt 40 000 kr kuus, tuues niimoodi raha ja seega ka paremat elukvaliteeti Eestisse. Neist on loodud heerosed, keda peame kõik imetlema.

Mainimata jäetakse sealjuures tõsiasjad, et tegelikult elavad need inimesed oma peredest eemal suhteliselt kehvades tingimustes, vahetavad töökohta väga tihti ega oma mingisugustki kindlustunnet. Samuti on valdav enamik tööl mustalt, jättes maksmata maksud mitte ainult Eestile, vaid ka riigile, kus nad töötavad.

Meile meeldib nalja visata idanaabrite rumaluse üle, kelle majandusedu on rajatud maavarade vääristamata süüdimatule laristamisele. Kritiseerides oma naabreid, et nad ei mõista oma väärtusi töödelda ning sedamoodi suuremat kasu lõigata, teeme ise hullemat: tegeleme orjakaubandusega, müües brutaalselt oma inimressursse. Alles müüsime vääristamata maha Eesti ühe suurima loodusressursi - metsa -, süütundeta. Praegu toimub sama tööjõuga: me ei väärista seda. Laseme töömeestel maksta makse (kui nad üldse neid maksavad) Soome, Iiri või Rootsi riigile. Ning rõõmustame: meie tööpuudus on vähenenud, Eesti areneb, kasvab.

Meie maksumaksja raha eest koolis käinud tublid oskustöölised, kes peaksid hakkama Eestile raha tagasi tooma, lahkuvad. Nende osavate inimeste lapsed-naised-vanemad jäävad üldjuhul koju rahakat isa tagasi ootama. Seni maksame meie, kodused maksumaksjad, kinni nende kooli- ja pensioniraha. Niisiis ei ole perspektiiv mitte ainult tööjõupuudus, vaid ka maksu- ja pensioniraha vähene laekumine.

Tööjõuturgu sotsiaalselt kajastavas meedias on moes pseudoprobleemid: puhkepäevade ja riigipühade küsimus, naiste ja meeste palkade ühtlustamine jne. Kuid perspektiiv on murelikum: me ei oska praegu ette näha, mida toob kaasa suure hulga inimeste lahkumine Eestist ja nende illegaalne töötamine välismaal. Mis saab mõnekümne aasta pärast, kui neil inimestel on käes pensioniiga?

Lootusetuid näiteid leiab juba tänasest päevast. Hiljuti avaldati uudis Rootsis õnnetult hukkunud eesti metsatöölisest. See noor mees oli seal "mustalt" tormimurdu töötlemas. Temast jäid maha naine ja lapsed, kellel jääb nüüd üle loota vaid Rootsi riigi süütundele.

Pean õigeks, et inimesed teevad tööd ja saavad selle eest ka õiglaselt tasutud. Halb on aga see, et riigi huvi ei näi olevat mitte oma tööealise elanikkonna tekitamine, kasvatamine, väärtustamine ja hoidmine, vaid Potjomkini külade ehitamine: kõikvõimalike majandus-, tööpuudus- jm näitajate "õigel" tasemel hoidmine.

Eurouste avanedes on välismaale tööleminek suurenenud kolossaalselt. Kõige rohkem on lahkujate hulgas väidetavalt noori naisi, kes ei leia koduses Eestis piisavalt rakendust - kas siis töö või pere näol.

On tore, et noortel on lihtsustunud uute kogemuste omandamise võimalused Euroopas. Hindan seda kõrgelt, kuna olen ka ise töötanud Austrias, saamaks neid kogemusi, mida täna üritan kasutada kodumaa hüvanguks.

Prognoosid kogu arenenud maailma demograafilise vananemise kohta on olemas ja nende hinnangud on hävitavad: aastaks 2050 on Eesti tööealine elanikkond vähenenud enam kui kaks korda. Kõik arenenud riigid tegutsevad aktiivselt, et tulevikuprobleeme ennetada. Tavaliselt pole välja töötatud mitte emigreerumise poliitika, vaid haritud elanikkonna suurendamise poliitika, kasutades selleks kas või sisserännet. Ka Eesti meediast on läbi jooksnud uudis Kanadast, kus aastas vajatakse juurde ca 800 000 inimest.

Et hoida oma inimesi kodumaal, peame muutma suhtumist. Ei ole enam orjaaeg, mil "orjad tegivad tööd ja ülemused jõivad". Tänapäevastes ettevõtmistes peab olema kõikide vahel partnerlussuhe, kus kõik töötajad saavad teha midagi selle heaks, et ettevõtte tulemused paraneksid ja selle kaudu muuhulgas tõuseksid ka palgad. Kasumit ei jaga arenenud maailmas juba ammu enam omanikud üksinda, vaid erinevate tulemussüsteemide kaudu koos töötajatega. Kõik me peaksime suhtuma oma riiki ja tulevikku nagu Kitmani elav legend, karusselltreipingi operaator, halli passiga Volli Burdõgin: "Ja vsjo delaju, štobõ Estonija lutše žil bõ."

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:45
Otsi:

Ava täpsem otsing