Kas tähtsam on riigi või inimese heaolu?

Tulumaksu küsimus oli, on ja jääb edaspidigi üheks olulisemaks vaidlusteemaks Euroopa Liidu seaduste harmoniseerimisel. Järgnev artikkel puudutab eelkõige töötasudelt arvestatavat tulumaksu ja selle harmoniseerimise probleeme. Ühtne fiskaalpoliitika ja töötasude maksustamine on üldiselt väga hell teema, sest antud valdkonnas ei ole veel ELi tasandil üksmeelt saavutatud. Samas avaldavad tulumaksuga seotud otsused mõju keskvalitsustele, omavalitsustele, tööandjatele ning töövõtjatele.

Tänase seisuga tundub, et enamik riike on valinud viimase tee ja seetõttu puudub ka üksmeel tulumaksu harmoniseerimise osas. Kuigi üha enam tuginetakse erinevatele kohtulahenditele, viitavad need otsused pigem riikide iseseisvuse piiramisele. Ajaloost võib tuua mitmeid näiteid, kuidas püüd allutada ja liita suuri territooriume on viinud konfliktideni.

Tegelikult peaks ELi seadused ja üldnõuded üle vaatama ning hoopiski neid kaasajastama ja kohandama. Näiteks tööjõu vaba liikumise nõudest (Euroopa Ühenduste asutamislepingu artiklid 39-42) tuleneb liikmesriikide kodanike õigus töötada teises liikmesriigis. Maksustamisel tuleneb sellest põhimõttest nõue, et maksuseadus ei tohi diskrimineerida isikuid, kes asuvad tööle teises liikmesriigis.

Samas rakendavad liikmesriigid erinevaid seadusest tulenevaid sätteid residentidele ja mitteresidentidele. See on tegelikult põhjustanud arvukaid probleeme. Näiteks Hispaania rakendab siiani erinevaid tulumaksu määrasid residentide ja mitteresidentide (teiste liikmesriikide kodanike) suhtes, Euroopa Komisjoni nõuet seadust muuta (IP/05/933, juuli 2005) ei viidud täide. Otsust veel avaldatud ei ole, kuid võib väita, et Hispaania maksuseadus on diskrimineeriv, kuid riigi seisukohast õiglane ning oma tööjõudu kaitsev.

Siin peitubki küsimus: Kas olulisem on riigi või indiviidi heaolu antud situatsioonis? Siinkohal kaldub kaalukauss siiski riigi, mitte ka ühe või tuhande mitteresidendi kasuks. Ühe lahendusena võiks Euroopa Liit antud valdkonnas seadusi leevendada ja siis oleks ka kompromiss lähemal.

Laiemalt vaadates ei too liigne tulumaksumäära alandamine (näiteks Eestis tulumaksu jätkuv alandamine) alati riigile kasu, ärritades vaid teisi liikmesriike, nagu võib märgata Eesti maksupoliitika vastukajast teiste liikmesriikide poolt. Selgituseks viimasele aspektile: Eestis on tulumaks oluline sissetulekuallikas kohalikele omavalitsustele ja alati ei pruugi alandamisest võita töötajad, sest üha sagedamini sõlmitakse palgakokkuleppeid kindlas netopalgas. Lisaks ei ole see maksukoormuse alandamine, kui otseseid makse alandatakse vähem, kui lisatakse kaudseid. Seega ei tulene probleemid alati kvantitatiivsetest, vaid pigem kvalitatiivsetest teguritest.

Raske on leida kompromissi tulumaksu harmoniseerimisel, sest nii kaua, kui ei ole toimunud olulisi paremuse poole viivaid korrektiive ELi maksuseadustes, ei saa rääkida ka kompromissist ELi liikmesriikide tulumaksuseaduste harmoniseerimisel.

Tahte pealesurumise puhul ei saa me ju rääkida Euroopa Liidust kui demokraatlikust vabade riikide organisatsioonist, vaid pigem kui totalitaarse suuna võtnud, ennast hävitavast monstrumist.

Autor: Ragnar Raam