Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Alati lõbus Troika viib ajas tagasi

Heidi Vihma 10. veebruar 2006, 00:00

Troikas võetakse külalisi vastu sihvkade ja barankadega.

Troika restoran on keldris, trahter esimesel korrusel. Paar sammu raeplatsilt - juba kuuleb vene rahvalaulu, vene linnade vapid seintel - ja oletegi süda-Venemaal ning ajas sajand tagapool. Jäime trahterisse, ikkagi aknaga ruum ja keldrisse ei tahtnud minna.

Troika-mäng on hästi läbi viidud, vene stiil on otsast lõpuni välja peetud. Vene ahi, tikitud linikud, lillemustrid, nikerdatud riiulid, vodkapudelid, hästi palju venepärast pudi-padi, mida toitu oodates päris tore on uurida. Menüügi õhukese vanaaegse vene ajalehe moodi, ainult et neljas keeles. Pisike aken valgust eriti ei anna, see rohkem ilu pärast. Õuest tulles oli päris pime, ei näinud mantlitki nagisse riputada, pärast harjusid silmad ära. Enamiku laudade ümber on pikad pingid, paaril laual ka seljatoega toolid. Muidugi valisime toolid, pingil istumine tundus erakordselt ebamugav. Suurema seltskonna pidudeks on pingid muidugi mõnusad, tihkelt külg-külje kõrval mahub palju inimesi ära.

Seekord olin tulnud pelmeene sööma, nii et menüüd põhjalikult ei uurinudki. Märkasin siiski, et karuprae juures oli märkus - saadaval ainult hea jahiõnne korral. Ettekandja kinnitusel oli sel nädalal õnn näoga jahimeeste poole olnud, nii et karuliha oli köögis olemas küll.

Ja kuigi isu õieti ei olnud, sai kuidagi möödaminnes tellitud veel pliinid kalamarjaga - sellele roale on raske vastu panna. Aga see oli liig mis liig -

Troikas on mehised portsjonid, ainuüksi pliinidest oleks kõht täis saanud. Hulk pliine, palju punast kalamarja, hakitud sibulat ja hapukoort oli mõjus ja väga venelik portsjon, nii et vaevu suutsin tagasi lükata ettekandja pakkumise selle juurde pits külma viina võtta.

Aga ei, kell oli alles napilt üle keskpäeva, nii et vodka jaoks liig varajane aeg. Mulle küll, kuid mitte kõigile. Leti juures pukkidel võtsid napsi ja tegid suitsu omainimesed, ajasid ettekandjaga juttu ja käisid vahepeal tagaruumis. Nurgalauas söödi ja joodi ning vahepeal lauldi jupike laulu. Siis astus sisse üks hulkurimoega mees, sai omainimestelt klaasi napsu, kiitis ja läks edasi. Nii et igati hubane ja kodune õhkkond oli. Ettekandja oli väga tähelepanelik, ta tõepoolest jälgis meie söömise edenemist, käis toitu-jooki juurde pakkumas ja oli üldse väga lahke.

Restoran, nagu öeldud, on keldris, aga kelder on püütud teha nii uhkeks kui vähegi saab: kõrged võlvkaared, punased vaibad, kirevad maalingud seintel. Loomulikult valged linad, stiilselt volditud salvrätid. Menüü on keerukam ja pikem kui trahteris, muuhulgas on võimalik tellida sööminguks nimetatud valikmenüü järgi Vana-Vene pidusöök, Mannerheimi pidulik õhtusöök või erimenüü Vladimiri moodi. Mannerheim ei ole siin juhuslikult, tegemist on ikkagi kunagise Vene tsaariarmee kõrgema ohvitseriga. Siingi tasub proovida pelmeene, näiteks käsitsi valmistatud pelmeene puljongileemes taignakaane all.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing