Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Enesekindlusega suitsust priiks

Henrik Aavik 10. veebruar 2006, 00:00

Minu enesemürgitamisest loobumine sai alguse sellest, kui Henrik Roonemaa Kuku raadio eetris 2. jaanuari hommikul soovitas suitsetamise ja veel mõned asjad maha jätta. Kuna ma aastavahetusel ei olnud midagi kuhugi lubanud, siis tundsin, et hommikuse sigareti asemel oleks ehk mõistlik see hoopis maha jätta. Tehtud!

Esimene päev. Pärastlõunaks on tunne õõnes. Siiski ei ole mitte füüsiline vajadus suitsetada domineeriv, vaid hoopis harjumus kolleegidega väljas käia ning vähemalt korra tunnis laua tagant tõusta ja veidi liikuda. Otsustasin hakata omale kohvi hankima poole tassi kaupa, et oleks põhjust sellel sagedamini järel käia.

Teine päev. 3. jaanuari hommikul ärkan enne kella ja olen kohe värske ja heas tujus. Ma tean, et selline eufooria käib suitsetamise mahajätmisega kaasas, aga mitte ometi 24 tunni möödudes! See peaks hakkama alles paari nädala pärast. Ilmselt on see hea tuju ja nikotiinist loobumise juhuslik kokkulangevus.

Ennelõunal töö juures kisub nagu iseenesest pähe mõte, et aitab juba küll ja läheks kolleegidega suitsukoridori kaasa. Õnneks tunnen ennast ja olin neid mõtteid ette oodanud ning omale ka juba vastuse välja mõelnud - ei! Ühtlasi teen ju märkmeid ja eksperimendi õnnestumise nimel peab jätkama.

Lisaks hakkan kaaluma, et milliseid abivahendeid peaks kasutama. Tean ühte tuttavat, kelle mahajätmine lõppes sellega, et ta kleepis omale plaastreid, sõi nätsu ja peale tõmbas veel sõprade suitse. Sellise tulemuse vältimiseks võtan plaani, et ostan omale kõige lahjemaid abivahendeid kusagilt ning kasutan neid ainult siis, kui tõesti enesetunne nõuab.

Õhtul on juba mittesuitsetamine sisse harjunud. Kohtun baaris tuttavaga, kes suitsetab. Veidi häirib, aga mitte oluliselt. Siiski kibelen minema ja lahkun, kui ta hakkab taskutes kolmanda sigareti järele kobama. Kodus leian köögist oma viimase paki, kus on üks sigaret sees. Kui maha jätsin, siis oli kolm - keegi on maiustamas käinud. Võib-olla on nii isegi parem. Jätan paki aknalauale, saame näha, kaua see seal püsib.

Kolmas päev. Pole mingit erilist emotsiooni. Tööle ja kohvitass ette - vaatan enda sisse ega märka ei õõnest tunnet ega värisevaid kehaosi.

Päeva jooksul suitsetavate inimestega vesteldes siiski tekib taas kiuslik mõte suitsu teha, "kuna see on nii mõnus". Seletan omale, et tegemist on tühipalja sõltuvusega, mis mu mõistusega trikke teeb. Ei suitseta. Siiski on mul veel ka tabletid/plaastrid ostmata. Kas üldse peaks? Äkki saan ilma? Esiteks ei ole ma liiga pikalt suitsetanud ja teiseks, need nikotiiniannused on ainult järeleandmised oma sõltuvusele. Piin kestab kauem, kui seda aeg-ajalt leevendada.

Paljud inimesed ei jäta suitsetamist maha, kuna kardavad paksuks minna. Need, kes ei suuda suitsetamist maha jätta ja teevad vaid mõnekuulise pausi, lõpetavad paksude suitsetajatena. Kui maha jätta, siis ikka nii, et veidi aega on ikka maas ka. Muidu on vist tegemist tervise narrimisega. Kui ma see nädal suitsetama ei hakka, siis ilmselt tuleb ikka üks 4 või 5 aastat pausi pidada. Kui mitte kauem.

Esimene nädalavahetus mittesuitsetajana on mu suurim mure selles vallas - mis mõtted tekivad liikudes suitsetavates seltskondades, mis siis kui satun kõrtsi? Õnneks satub nii, et reedel ajan Tartus asju ja sõpradele külla lähen alles laupäeval, kuid ka siis on olukord minu kasuks. Aasta alguses tasub maha jätta! Selgub, et tuttavate seas on terve trobikond inimesi, kes on ka just maha jätnud. Selle tulemusel käiakse suitsetamas kusagil akna all, mitte ei ole tuhatoos keset lauda nagu tavaliselt. Istun üksi diivanil, kuid ei jää ilma ei jutust ega ka mittesuitsetamisest.

Üheksas päev. Avastan, et tahaks suitsetada. See ei ole üldse mitte füüsiline sõltuvus enam, vaid lihtsalt soov töölaua tagant korraks ära minna. Minna ja rääkida sarkastiliselt oma käesolevast probleemist suvalistele kolleegidele, kes parasjagu suitsuruumis viibivad. See ongi ilmselt see tunne, miks ma üldse omal ajal suitsetama hakkasin.

Kas ei võiks olla firmades ka mittesuitsetajatele oma ruum, kus võib käia 6 minutit igas tunnis ja kuhu ülemustel ei ole sisenemine lubatud? Seal oleks külm, istuda ei saaks, keset ruumi oleks prügikast. Kas ma käiksin seal? Kas ma oleksin seal üksi?

Kümnes päev. 11. jaanuari hommikul teengi algust. Täpsest plaanist kellelegi ei räägi, lihtsalt tõusen korra tunnis püsti ja siirdun mõne kolleegi laua juurde ning alustan seistes juttu. Kirun ilma, mõtisklen päevateemadel, genereerin ideid tulevikuks. Mitte üle kuue minuti. Töötab väga hästi. Esialgu. Vaatame, kas mind veel ka homme talutakse.

Kolmas nädal. On 17. jaanuar ja olen ikka mittesuitsetaja. Nädalavahetusel kogesin kõiki takistusi, mis võivad üht mahajätjat teel tabada, ning ületasin need edukalt. Viibisin suitsetajatega ühes ruumis, kus söödi pitsat (täis kõhuga üks sigaret?), maitsti meeldivaid veine (kõrvale väike sigarillo?) kuni hilise õhtutunnini (mis see üks suits siis seltskonnas ära ei ole?). Mul on enda meelekindluse üle hea meel, kuid olen mitmeid kordi sigareti läitmisele väga lähedal olnud. Nipina avastasin toimiva mõtteharjutuse, et kui tekib suitsuisu, siis püüad meenutada selle maitset, seda kuuma, kuiva, läppunud tuhatoosi maiku, mis mahvist tuleb. Mitte Marlboro-mehe igavikulist pilku loojuvale päikesele sigaret näppude vahel, vaid seda esimest jäledat mahvi tuisuses trepikojas.

Neljas nädal. Vist olen maha jätnud. Enam ei teki mõtet suitsust. Maha on jäänud ka mõned suitsetavad kolleegid, kuna igapäevane pidev suhtlemine suitsunurgas on taandunud paarile juhukorrale nädalas. Kehakaalule on lisandunud umbes 3%. Isu on hea.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing