Lõõgastusretk Kalevi ujulasse

Ümber ehitatud ja restaureeritud Kalevi ujula on nagu mudelauto, mille ema sulle sünnipäevaks kingib, kuid mida sa temalt päriselt ei oodanud. Siiski meeldib sulle selle autoga mängida, kuid ajapeale kaotab too oma sära - täpselt samasugune tunne jäi minusse Kalevis pikemalt aega veetes.

Veeseiklus algab pühapäeval enne kella 12 administratsioonis, kus kassapidaja esmalt lausub, et kaardiga vist ikkagi maksta ei saa, kuna mõni aeg tagasi maksesüsteem ei toiminud. Aga polegi tähtis, sest sularaha on ka. Imelikul kombel küsib kassiir koduleheküljel lubatud 90 krooni asemel hoopis 120 krooni. Ei ütle midagi, maksan raha, saan käepaela ning mõtlen, et ju see alguse asi on.

All riietehoius üllatab mind imeliku süsteemiga kapp, kus pole ei võtmeauku ega muud nähtavat viisi, kuidas see lukku käia võiks. Küll aga võib kapi ukse pealt lugeda välja alguses keerulisena tunduva, kuid lõpuks üpris lihtsaks osutuva viisi, kuidas oma asju võõraste käte eest hoida.

Riietusruumist pesemisruumi liikudes on kõikjal tunda uudsuse lõhna, isegi saunas võib märgata, et sisustus on tehtud varem kasutamata puidust. Surve duši all on nõrk, kuid eks selle arvelt ole mullid üleval vannides tugevamad, mõtlen ma. Vana 50meetrine bassein on säravalt korda tehtud, selle kohal ripub suur ekraan, kust jookseb miskisugune saade. Vanad hüppetornid on vööni ulatuvate klaasseintega ära piiratud, igalt neist pääseb liutorusse. Kõrgusekartlikele kohe sinna joosta ei soovita, kõige ülemiselt on küll parim vaade, kuid natuke hirmuäratav. Ka klaasaed kõigub natuke. Keskmisest torust soovitan ka nõrgemate kontidega inimestel eemale hoida: must, seest valgusefektidega ehitud toru tagab küll kõige kiirema liu, ent päris alla jõudes jätavad kaks järsku käänakut kehale ilusad sinised laigud.

Mullivannide osas peab aga keskusele tõesti au andma. Neli mullivanni, üks madalam selga masseeriv vann, tavaline ja aurusaun võivad muudavad keskuses viibimise nauditavaks. Madalamas veedan kohe mitu minutit, pärast kasutan aga masseerivat dušši - mõlemad teevad tervisele ainult head.

Aja edasi liikudes tuleb rahvast aina juurde ning nii saunades kui ka vannides muutub aina kitsamaks. Ainukesena on üpris vaba suur bassein. Mitut soomlast on vaja, et mullivann täis oleks? Selgus, et nelja.

Kaks tundi tulekust hiljem enam suurt entusiasmi vannides ja saunades kolada ei ole. Oma töö on teinud muidugi vesi, kuid ka see, et lõbustusi jääb väheseks.

Peas tärkab aga enne lahkumist veel paar mõtet.

Miks on keskusel kaks erinevat piletit veekeskuse ja ujula külastajatele, kui pole mingit reaalset võimalust kontrollida, et ujujad veekeskust ei kasutaks? Samuti on tore mõte pruukida käepaela küljes olevat digitaalset kiipi baaris jookide ja maiustuste eest maksmiseks. Vähem tore on see, et baaris pole ühtegi teenindajat ega ka kaupa.

Autor: Gert D. Hankewitz