Marcus Miller inimlikus lihtsuses

Madli-Liis Parts 10. veebruar 2006, 00:00

Muusikasfääris Michael Jordaniks tituleeritud elektribassistist Marcus Millerist on 30 lava-aasta järel valminud sisukas portree-DVD. Film annab veenvalt edasi Milleri kontsertidele omast äikselist funk'ienergiat ning portreteerib multiinstrumentalisti tema inimlikus lihtsuses.

Kontsert on salvestatud 2002. aastal Californias Knitting Factory klubis. Kava kuulub Milleri greatest hits-klassikasse - menulood, mida ta esitab oma praegustelgi kontserttuuridel. Miles Davise "So What" ja John Coltrane'i "Lonnie's Lament" kõrvu "Amazing Grace'i" maitseka tõlgendusega ja Jaco Pastoriuse "Teen Town'iga". Enamus on siiski Milleri enda looming. lisapaladega kokku 15 lugu, viimaste seas legendaarne "Tutu". Tänu džässilikule keerukusele, meisterlikule pillikäsitsusele ja meeldejäävatele meloodiatele ei tüdi neist pärast ühekordset kuulamist. Milleril on olnud õnne mängida muutumatu koosseisuga juba 1980ndate lõpust. Jälgides tema käbekrõbedaid ja fantaasiale valla olevaid soolosid, võib vaid imetleda, kui soojalt sametise kõlaga ja tundlik on basskitarr soolopillina ning kui taktitundeline on Miller bändiliidrina, luues kaaslastele hulga võimalusi särada. Kõik on välja timmitud, kuid see ei pärsi. Enamuse ajast stuudioseinte vahel veetev bassist tunnistab, et just kontsertidel saab ta end välja elada.

Milleri käes jutustab bass lugusid. Muusika kulgeb džässi, r'n'b, funk'i ja popi piirimail. Ta kruvib tasaselt ja närivalt pingeid mitte üksnes sama pala piires, vaid loost loosse. Bassihelid võivad muutuda kohati pealetükkivaltki teravaks. Neid tõttavad tasandama või ehk hoopis üle trumpama trompet ja saksofon. Meloodia keerdkäigud kulgevad hüpnoosi võtmes. Rahustavat sensuaalsust lisavad vokalistid Lalah Hathaway ja Raphael Saadiq, kes mitmes palas kaasa teevad.

"Master Of Trade" nimelisel plaadil on paari tunni jagu muusikat ning pea samas mahus sõnalist osa, lisaks fotogalerii ja info Milleri saavutuste kohta. Viimane tõestab kujundlikult teistki tema kohta käibivat võrdlust - džässi ja souli hall kardinal. Ta on produtsendi, helilooja ja arranžeerijana toonud Grammysid paljudele tippartistidele, leppides ise vaid ühega. Bassivirtuoos tunnistab, et tema tegemised on sedavõrd eklektilised, et osa inimesi tunneb teda kui Miles Davise viimase perioodi kujundajat ja kultustrompetisti viimase Grammy-plaadi "Tutu" autorit, teised koostöö järgi Luther Vandrossi, Aretha Franklini või Roberta Flackiga. Keegi teab filmimuusikat, paljud aga tema isikupärast bassisound'i.

Intervjuudes portreteerivad Marcus Millerit tema lähedased nii perekonnast kui lavapartnerite seast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing