Raudtee erastajatelt saab nõuda vastutust

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt moodustatud komisjon on arutanud Eesti Raudtee enamusaktsiate tagasiostmist ja esitanud ettepanekud valitsuskabinetile otsuse tegemiseks.

Kõik poliitilised erakonnad on jõudnud arusaamisele, et raudtee infrastruktuuri müük oli viga. Kuid jätame kõrvale poliitikute arvamused ja vastastikused süüdistused ning analüüsime tehingu tagajärgi vastutuse aspektist.

Demokraatlikes õigusriikides peetakse normaalseks, kui ühiskonnale kahjulike otsuste vastuvõtmisele või otsuste mittekohasele täitmisele järgneb vastutus. Kahjuks meie poliitilisel maastikul seda märgata ei ole. Hea näitena võib siiski tuua endise kaitseministri Jaak Jõerüüdi käitumise, kes teatas, et ei ole nõus valitsuses jätkama seoses ministeeriumis tekkinud skandaaliga.

Eesti Raudtee erastamine Isamaaliidu, Mõõdukate ja Koonderakonna valitsuse poolt oli riigile kahjulik tehing.

Erakondade poliitikud tunnistavad seda, isegi tollane isamaaline valitsuse juht Mart Laar. Üldsus on juhtinud tähelepanu välismaisele konsultatsioonifirmale GIBB makstud suurele nõustamistasule. Tolleaegne riigikontrolör Juhan Parts ja õiguskantsler Allar Jõks andsid Eesti Raudtee erastamise kohta õigusliku hinnangu, kus märkisid, et lepingu sõlmimisel rikuti seadust. On tõestatud, et erastamisagentuur, agentuuri peadirektor ning tollane teede- ja sideminister ületasid oma volitusi.

Kuid valitsus ja poliitikud ei ole ju lasteaed. Kui koalitsioon on vastu võtnud ühiskonnale kahjulikke otsuseid, on loomulik, et sellele järgneb vastutus: poliitiline, õiguslik ja materiaalne.

Meie poliitiline kultuur selleni aga veel ei küüni. Materiaalõiguslikku vastutust ei rakendatud, sest sellist pretsedenti ei ole kahjuks veel loodud. Samas meie seadused sellist konkreetset vastutust võimaldavad, näiteks karistusseaduses, riigivastutuse seaduses ja muudeski aktides on selline võimalus fikseeritud.

Vastutus on ette nähtud ka ministeeriumide põhimääruses, kus poliitiline figuur - minister - kannab oma tegevuse või tegevusetuse eest konkreetset vastutust. Ta vastutab oma valitsemisala korraldavate seaduste, Riigikogu otsuste, presidendi seaduste, valitsuse määruste ja korralduste täitmise, täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest, andes aru valitsusele.

Minister vastutab ka riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest riigivara seadusega sätestatud korras.

Seejuures pole vastutus ainult moraalne või poliitiline, vaid seadusandluses, näiteks karistusseaduses on fikseeritud tegevusetusdelikt, kohustava normi täitmata jätmine. Näiteks karistusseaduse N 290 kohaselt võib ametialase lohakuse koosseis olla konstrueeritud ka nii, et teos võivad tegevus ja tegevusetus põimuda: näiteks ametialane lohakus, ametialase ülesande täitmatajätmine (tegevusetus) või pealiskaudne täitmine (tegevus).

Kui selleks volitatud pädevad institutsioonid ilmutavad tahet või soovi, siis on võimalik ka Eesti Raudtee erastamistehingu puhul välja selgitada konkreetsed isikud, kelle kuritahtlik tegevus või tegevusetus on tõestatud subjekti süüna.

Seejärel on võimalik subjektidele esitada kahju hüvitamise materiaalõiguslik nõue. Juriidiliselt lihtne skeem, kuid seni on puudunud tahe luua selline pretsedent. On vaja jõuda selleni, et kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed ja seega ka vastutavad oma tegevuse või tegevusetuse eest seadusandluses ettenähtud korras.

Autor: Heldur Unt