ELi ettevõtlusmaks vajab kannapööret

Stefano Micossi 15. veebruar 2006, 00:00

Euroopa Komisjon on pakkunud välja ELi ühtse äriühingute maksustamise mudeli, mis on määratud läbikukkumisele. Selle asemel peaks komisjon mõtlema lihtsamale ja mõistlikumale alternatiivile.

Praegu maksustatakse ettevõtlustulusid ELis väga erinevate rahvuslike reeglite alusel, mille aluseks on eraldi arvepidamine igas riigis teenitud sissetulekute üle. Ettevõttesisesed piiriülesed tehingud võetakse arvele vastavalt sarnase tehingu turuväärtusele.

Süsteem on keerukas, kallis ja võib tuua kaasa topeltmaksustamise. Samuti soodustab see maksudest kõrvalehoidumist, kuna riigid defineerivad ettevõtte tulusid erinevalt ja ka turuväärtuse standardi põhimõte avab palju võimalusi pettusteks, sest võrdlusaluseks olevat turuhinda tihtipeale ei eksisteeri. Rääkimata sellest, et kasumeid deklareeritakse madalamalt maksustatud piirkondades.

Nüüd paneb Euroopa Komisjon ette, et rohkem kui ühes liikmesriigis tegutsevaid ELi ettevõtteid hakataks maksustama konsolideeritud maksubaasi alusel. Teenitud tulu arvestataks välja ühe grupi konsolideeritud baasil ning jagataks siis portsjoniteks liikmesriikide vahel valemi alusel, mis peegeldab iga äriüksuse panust grupi kogutuludesse. Maksustatav tulu määrataks konsolideeritud aruannete põhjal, mida nõuab rahvusvaheline raamatupidamisstandard.

Kuid komisjoni ettepanek on lootusetu juhtum. Esiteks rahuldab rahvusvaheline raamatupidamisstandard küll finantsinvestorite teabevajadust, aga ei paku maksustamiseks sobivat tulude määratlust. Finantsaruandlusele tüüpiline tekkepõhine raamatupidamine ei sobi maksusüsteemi põhimõtetega. Samuti jätab standard kasumi ja kahjumi jaotamise erinevate majandusaastate vahel üsna vabaks.

Teiseks pole olemas gruppidele mõeldud ühtseid reegleid ning paljude ELi maade äriseadused ei tunnegi grupi mõistet. Ettevõtted peaks määrama gruppi selle alusel, kellel on nende üle seaduslik kontroll, st kelle omandus ületab kindlaksmääratud aktsiakapitali künnise - 51% või rohkem. Kuid ka palju väiksem aktsiapakk annab tihtipeale de facto kontrolli. Seega hakkavad ettevõtted oma kapitalistruktuuri kohandama, et neid ühest grupist teise viia ja oma maksukohustusi vähendada.

Kuigi konsolideeritud maksubaasi variant ei sobi, ei tähenda see veel, et ELi ettevõtted peavadki elama 25 maksusüsteemiga. Mõte ühtsest maksubaasist peab jääma. Kuid vaon ja radikaalset muutust: tuleb loobuda arvamusest, et ettevõtete maksustamise aluseks peab olema tulu mõiste.

Ettevõtlustulu mõiste on juba loomult suvaline, sest see eeldab, et igal maksuperioodil mõõdetakse kapitali amortisatsioon täpselt ära. Kuid ettevõtte väärtus sõltub ka mittevaralistest näitajatest. Pealegi takistab iga maks, mis tõuseb koos ettevõtete kasumiga, investeeringute tegemist. See negatiivne stiimul kaob, kui ettevõtete maksubaas ei sõltu enam jooksvatest tuludest ja see seotakse mingi laiema tegevuse mõõtmega.

Teise põhjuse süsteemi muutmiseks annab ELi detsentraliseeritus. Investeeringud ei pruugi väheneda, kui ettevõtteid maksustatakse selle eest, et nad saavad parema asukoha. Riigid, mis pakuvad esmaklassilist infrastruktuuri, oskustööjõudu ja lihtsaid ärireegleid, võivadki rohkem küsida.

ELi "föderaalset" ettevõtlusmaksu peaks vaatlema kui mõõdukat erisoodustusmaksu, mis sõltub ettevõtte laiemast tegevusest, mitte jooksvatest tuludest. Parimaks baasiks näib olevat lisandväärtusmaksu baas. See mudel jätab ettevõtlusmaksud liikmesriikide pädevusse ega nõua seaduste harmoniseerimist, on lihtne ja läbipaistev.

Copyright: Project Syndicate, 2006. http:/www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing