Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lõpetame põlevkivi raiskamise
Vedelkütuste hind maailmaturul on kahe aastaga rohkem kui kahekordistunud. Näiteks oktoobris 2003 oli naftabarreli hind 30 dollari juures, käesoleval hetkel aga 70 dollari piiril. Viis aastat tagasi ei uskunud sellist hinda mitte keegi. Samas trendis on liikunud kõik energiakandjad, sõltumata nende valmistamise algtoormest - ka põlevkiviõli.
Muutuste tõttu kütuseturul ei pea ammu enam paika eeldused ja prognoosid Eesti põlevkivi kasutamise kohta. Järjest raiskavamaks muutub elektri tootmine põlevkivist ilma soojust kasutamata (s.o kondensatsioonirežiimil). Seetõttu tuleb maavara optimaalse kasutuse mõttes nii mõnedki arengukavad kriitiliselt üle vaadata ja teha muudatused juba tehtud plaanides.
Põlevkivitonn maksis tarbijale 2005. aastal vahemikus 95-130 krooni sõltuvalt kaevandamise kohast ja kivi kvaliteedist. 2006. aastast jõustunud keskkonnatasude seadus tõstab iga tonni põlevkivi hinda tarbijale ca 20 krooni ehk tonn maksab juba keskmiselt 130 krooni. See hinnatõus kandub otse edasi elektri ja sooja lõpptarbijani.
Kui mitte kohe, siis varjatult ja järk-järgult kindlasti. Samas laekub juba sel aastal põlevkivivaldade nagu Mäetaguse, Maidla ja Vaivara eelarvetesse kümneid miljoneid kroone lisaraha, millest need vallad veel pool aastat tagasi undki ei näinud.
Ühest tonnist põlevkivist toodetakse kondensatsioonirežiimil sõltuvalt põletamise tehnoloogiast 450-800 kWh elektrit, mille müügist võrku saab elektritootja praeguste hindadega 126-224 krooni, lõpptarbija maksab mõistagi rohkem.
Ühest tonnist põlevkivist võib samas toota ka põlevkiviõli, gaasi ja keemiaprodukte, kokku müügiväärtusega üle 600 krooni. Seda praeguse olukorra puhul vedelkütuste turul, kus naftabarrel maksab 65-70 dollarit ja naftahinnaga seotud põlevkiviõlitonn 3600 krooni.
Terve mõistuse kohaselt tuleb maavara kasutada selliselt, et temast saadav tulu oleks maksimaalne. Eesti oludes tähendab see üheselt vajadust põlevkivi kasutamine ümber orienteerida: vähendada nii palju kui võimalik ja nii kiiresti kui võimalik põlevkivi kasutamist elektritootmiseks kondensatsioonirežiimil ja suurendada kõikvõimalikul moel soojus- ja elektrienergia koostootmist.
Osa kalliste keevkihtkatelde asemel on majanduslikult otstarbekas rajada õli- ja energiatootmiskompleks, kus elektrit toodetakse põlevkivigaasist. Toodetavad vedelkütused aga kasutatakse kas hajutatud energiatootmisel Eestis või realiseeritakse maailmaturul.
Optimaalse põlevkivikasutuse korral kaevandatakse Eestis 2015. a 15-18 miljonit tonni põlevkivi Narva karjäärist, Estonia, Ojamaa ja Uus-Kiviõli kaevandustest. (Aastal 2005 kaevandati ca 14 miljonit tonni.) Sellise koguse põlevkivi kaevandamine on keskkonnakaitseliselt mõistlik ja igati vastavuses avalike huvidega.
Kaevandatavast kivist kuni pool kasutatakse Narva Elektrijaamade renoveeritud kateldes, ülejäänud osa vedelkütuste, gaasi ja kemikaalide tootmiseks. Põlevkivigaas omakorda kasutatakse energiatootmiseks sisseostetava vene maagaasi asemel - kas või näiteks Iru Soojuselektrijaamas. Samal ajal suurendatakse mõistlikul moel kõikvõimalike taastuvenergiaallikate kasutuselevõttu ja alandatakse sellise energia hinda.
Ainult mõistlikult ja optimaalselt olemasolevat maavara kasutades on võimalik teha pikas perspektiivis ettevalmistusi uute energiaallikate kasutuselevõtuks ja olla valmis siis, kui selleks saabuvad vastuvõetavad ja tarbijaid rahuldavad lahendused.
Autor: Jaanus Purga