India kilpkonn ja Hiina jänes

Viimase Maailma Majandusfoorumi teema oli "Kõikjal olev India". Reeglina pööratakse läänes nii palju tähelepanu Hiinale, et India saavutustele hakatakse alles hiljem mõtlema. Rõhutamaks, et lõpuks peab siiski võitma poliitiline stabiilsus, kleepisid indialased Šveitsi bussidele sildid: "India: maailma kõige kiiremini kasvav demokraatia".

India välksõda meedias saatis suur edu. Davoses rääkis üks kõneleja teise järel sellest, et olgugi Hiina hetkel ees, pikemas perspektiivis on Aasia kahe hiiglase võidujooks õnneloos. Vähemalt mõneks päevaks võeti India saamist Hiinaga võrdseks ülijõuks kui midagi, mis ongi juba otsustatud. Kuid milline näeb tegelikult välja võidujooks nende kahe enam kui miljardi inimesega majanduse vahel? Esimesel pilgul näib, et Hiina on ennast üsna kaugele ette rebinud. 25 aastat tagasi, tänapäevase globaliseerumislaine alguses, oli India ja Hiina rahvuslik kogutoodang umbes sama. Nüüd on Hiina rohkem kui kaks korda rikkam, ükskõik mispidi vaadata.

Aga tegelik erinevus ei seisne selles, et edukatel hiinlastel läheb paremini kui edukatel indialastel. Lõppude lõpuks on India eliit ju maailma tipus, nagu näitab Lakshmi Mittali julge 22 miljardi dollariline (ligi 290 miljardit kroonine) pakkumine Prantsuse terasetootja Arcelori omandamiseks.

Ei, tegelik erinevus - meeldib see meile või mitte - seisneb selles, et Hiina kommunistlikul valitusel on õnnestunud globaliseerida palju suurem osa oma elanikkonnast kui India demokraatlikul valitsusel. Mitte et Hiinas valitseks võrdsus. Ainult ranniku ääres, kus elab ligi kolmandik inimesi, võib öelda, et enamik neist on tõesti jõudnud 21. sajandisse. Suur osa Hiina maapiirkondadest on endiselt haledas seisus: 150 miljonit inimest on töötud ja tervishoid-haridus on mõne mulluse sajandi tasemel.

Kastiühiskonnaga Indias on ühiskonnaliikmete kõrvalejäetus veelgi suurem. Maailmamajandusse on haaratud ehk iga viies inimene. Iga kõnekeskuse töötaja kohta leidub mitu inimest, kes vaevu suudab toime tulla. Kui Hiinas osaleb globaliseerunud majanduses ligi 450 miljonit inimest, siis Indias kõige rohkem 200-250 miljonit. Ja just see erinevus eristab kaht majandust.

Mida saab India teha, et konkurendile järele jõuda? India suurim puudus on maanteede, sildade, sadamate ja muu infrastruktuuri vähesus, kus kontrast Hiinaga on rabav. Kui sinu tooted ei jõua maailmamajandusse, siis ei saa seda ka vallutada.

Hiina on viimase viie aasta jooksul oma kiirteede süsteemi viiekordselt suurendanud. 50 000 kilomeetrit uusi teid on rajatud selliselt, et seal saavad sõita isegi suured lennukid, mida ei saa öelda nii mõnegi India lennujaama maandumisraja kohta. Seejuures pole küsimus ainult rahas. India keskpank püherdab rahas, mis on peamiselt investeeritud välisriikide madala tootlusega rahatähtedesse.

Tegelik probleem on selles, et Hiina autoritaarne süsteem kohtab vähe vastupanu, kui ta võtab nõuks lükata kokku majaloksudest koosneva linnaosa, mis seisab ees uue lennujaama ehitusel. India valitsusel seevastu pole ei võimu ega soovi vaestest inimestest üle marssida, et rikkaid veelgi rikkamaks muuta.

Kuid samas pole ilma infrastruktuurita neil enam kui 800 miljonil indialasel, kes veel pole maailmamajandusse jõudnud, kahjuks ka mingit lootust seda teha. India ei suuda kunagi luua piisavalt töökohti vaid teenuste sektoris, ta peab olema konkurentsivõimeline ka massikaupade tootmises.

Nii et kas võimalus, et India majandus võib Hiinast mööda minna, on lootusetu unistamine? Ei pruugi olla, sest nendes valdkondades, kus India tugevam on, eriti teenused, on palju suuremad võimalikud marginaalid kui tootmises. Siin ei saa kõvasti kehvema seadusandliku süsteemiga hiinlased eriti võistelda.

Tundliku finantsteabe või patentide avaldamisel usaldavad Lääne ettevõtted hoopis rohkem India ettevõtteid kui Hiina omi. Nad teavad, et kui nad ostavad mingi kõrgtehnoloogilise teenuse sisse Hiinast, siis võiksid nad sama teabe selle informatsiooni kohe Internetti üles riputada.

Ka India finantssüsteem on palju arenenum - ja see eelis saab kahe riigi arenedes aina tähtsamaks. Käsufinantseerimine ehk majandusteadlaste keeles "suunatud laenamine" töötab hästi niikaua, kuni asi puudutab sildade ehitamist. Kui aga tuleb otsustada, millised ettevõtted on väärt ellujäämist, on see palju ebeefektiivsem.

India ja samamoodi ka teiste arenevate turgude nagu Brasiilia, Venemaa või Mehhiko väljakutse on selles, kuidas laiendada edukaid sektoreid ilma neid kägistamata. Kui India tahab kunagi Hiinale järele jõuda, peab ta suurema osa elanikkonnast globaliseerumisse kaasama, pakkuda paremat tervishoidu, haridust ja infrastruktuuri. Alles siis saab India "kõikjal olevaks".