Algul ei saa vedama, nüüd enam pidama...!

Kristina Šmiguni kaks olümpiakulda, meie jaoks olümpiamängude happy hour, aitavad Eesti spordielus ja ühiskonnas laiemalt kuhjunud pingeid maha võtta.

Enne olümpiat leidus pessimiste, kes avalikult kuulutasid, et Eesti jääb Torino olümpiamängudel ainsagi medalita.

Tegelikult ei saa pessimiste jäägitult hukka mõista, sest Kristina Šmiguni vormi kohta puudus laiemal spordihuviliste ringil ülevaade. Jättis ta ju mitmeid etappe vahele ja keskendus ainult olümpiale. Läks va banque.

Kristina ütles eile võidujärgses intervjuus, et ta jättis endale puhkuse ja võttis alles olümpiat kui hooaja algust. See oli õige enesehäälestus: püüda unustada mineviku ebaõnnestumised ja alustada puhta lehena. Kõrgelt tuleb tunnustada psühholoog Mare Porgi tööd. Üldse - olümpiakullale viib kogu saatemeeskonna ennastsalgav töö.

Kuid ka meeste vormi kohta puudub hetkel teave: nädal enne olümpia algust platseerusid Andrus Veerpalu ja Jaak Mae suhteliselt tagasihoidlikele kohtadele.

Ent Eesti suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri sõnul on kõik kontrolli all ja kulgeb plaanipäraselt. Nagu ka Andrus Veerpalu ütles pärast Kristina esimest kulda, võttis see näiteks temalt kõvasti pingeid maha.

Kui Kristinalt poleks midagi tulnud, oleks spordisõprate ootused meeste suunas kruvitud ja niisugune olukord hakkab tahes-tahtmata kammitsema, vägisi ei võida.

On öeldud sedagi, et võidab see, kes hoolib mängust kõige vähem. Nagu see Austraalia lühirajauisutaja, kes nelja mehe kukkudes kõhklevalt üle finišijoone libises.

Olümpiaeelsest pessimismist veelgi halvem olnuks asjatult lootusi kõrgeks kütta, ja siis kõrgelt kukkuda. On olnud olümpiaid, kus Eesti on ühegi medalita jäänud. Täna jääb üle vaid rahulolevalt nentida, et realiseeruma on hakanud üksnes head või väga head variandid.

Spordiajakirjanik Paavo Kivise sõnul aitab olümpiakuld tasakaalustada Eesti ühiskonda - selleski on midagi head.

Antiikses Kreekas peatati olümpia ajaks sõjategevus, Eesti poliitikud nii üllameelsed muidugi pole. Opositsiooni umbusaldus keskkonnaminister Villu Reiljani suhtes tuli just parimal olümpiaajal. Nojah, olümpiat ei peeta ju Eestis.

Šmigun pannakse Eesti postmargile. Omamoodi prohvetlikud olid Eesti Posti juhatuse esimehe Peeter Raudsepa sõnad pärast Kristina esimest kullavõitu: ootame postmargi kujundamisega olümpia lõpuni, sest meeldiv oleks välja anda terve margiplokk...

Esialgu läks küll natuke teisiti - kellel oli, sellele anti hoopiski juurde, kuid mis tähtsust sel on -, aga seda meeldivat "viga" annab parandada. Sõidud, ja eelkõige meeste omad, on veel ees.

Naistele alla jääda - meenutame siinkohal sooja sõnaga Erika Salumäed, kahekordset olümpiavõitjat jalgrattasõidu sprindis - oleks ju piinlik. Või polegi nii kangetele tüdrukutele allajäämist häbeneda vaja?

Bravo bravissimo, Kristina!

Autor: ÄP