Mõtteid külaskäigult "Majamuuseumi"

Kunstiteadlane Ants Juske avas oma 50. sünnipäeval Hobusepea galeriis näituse "Majamuuseum. Maja ja muuseum". Kõik väljapaneku objektid vastavad pealkirjale ja on koostaja omad või temaga seotud.

Tavaliselt tekivad majamuuseumis ruumi ja esemete vahel veetlevad seosed, näitust vaadates avaneb teadjatele skulptuuride, maalide, fotode, kollaažide ja installatsioonide kaudu Juske elulugu. Lapsepõlve hõbelusikast kuni Kruusamäe maalini "Ants oli aus.." ja fotolavastuseni näituselt "Kas te räägite jalgpalli?"

"Majamuuseumi" üks armsamaid asju on installatsioon kirjutusmasina ja seinale kleebitud värvifotoga aastast 1978, millel noortel papadel Ants Juskel ja Linnar Priimäel on süles siputuspükstes järeltulijad. Kirjutusmasinas on tekst, millel on juba korrektori parandused näha.

See "seade" näitab kõige ilmekamalt aja kulgu. Tited on kasvanud täismeesteks ja ükski tänane kirjatöötegija ei kujuta ette, et teksti ei saa käigu pealt redigeerida, lõike vahelt välja võtta. Tol ajal tuli enne masinal tippimist sõnastus läbi mõelda.

Huvitav, kui palju Ants Juske praegu kolumne komponeerides eeltööd teeb? Või kasutab ta oma kogemuste pagasit, sest kunstiteaduste doktorina on ta kirjutanud mitmeid uurimustöid, monograafiaid, sadu arvustusi, puudutanud kunstielu valupunkte, andnud piitsa ja präänikut.

Aastatega on terava sulega Juske muutunud tolerantsemaks ja nüüd juhatavad tema kirjutised lugejat kunsti juurde ja aitavad seda mõista.

"Majamuuseumi" saatesõnas ütleb ta: "Nüüd on mul oma maja, kuid muuseumi kui sellist veel pole. Lohutan end sellega, et tegelikult elame kõik kas korter- või majamuuseumis.

Kõik meile olulised esemed on kuidagi eksponeeritud: perepildid ja suveniirid raamaturiiulil või siis botaanikaaed õue peal. Ka kõige lihtsam asi võib muutuda märgiliseks, iga kritseldus muutub kunstiks, kui ta raamida ja seinale panna. Minu esimene mälestus muuseumist ongi pärit vanaisa juurest.

Poisikesena võisin kollata mööda korterit, välja arvatud üks tuba - see oli vanaisa kabinet. Talvel seda ei köetud ja see tegi perereliikviaid täis toa veel salapärasemaks. Sinna sain ma minna ainult vanaisaga koos ja sedagi mingitel pidulikel juhtudel.

Minu jaoks olid kõik asjad, mis seal toas olid, muuseumieksponaadid, puutuda ei tohtinud midagi. Olgu siis praegune näitus minu ilmselt teostumatu unistus oma majamuuseumist."

Selle näituse eksponaate vaadates võiks iga külastaja mõelda, mida tema oma majamuuseumis võiks välja panna, mida oma lastelastele jätta?

Autor: Tiina Kolk