Kulutused tervisele väärivad maksusoodustust

Kaja Sepp 20. veebruar 2006, 00:00

Haigekassa rahastab taastusravi peamiselt pärast tõsist operatsiooni, liikumispuude vormistamist, südameinfarkti või ajuinsulti.

Haiguste ennetamiseks rahastatakse taastusravi aga ebaõiglaselt vähe. Põhjus on arusaadav: raha on vähe. Kui tõsise puudega inimesele on see eluks vajalik, siis need, kel veel puuet pole, saavad ka ilma hakkama. Lühikeses perspektiivis positiivne, tulevikule mõeldes aga negatiivne hoiak.

Tüüpiline näide igapäevaelust on noor või keskealine inimene lihtsa traumaga - näiteks põlveliigese põrutusega. Kui patsient ei vaja operatsiooni, saab traumapunkt või perearst talle soovitada: kodus haigele kohale rahu anda ja sellele midagi külma peale panna. Iseenesest õige ja hea soovitus. Äge valu ja paistetus läheb paari nädalaga mööda. Taastusravi ja nõustamist liigese võimalikult normaalse talitluse taastamiseks ei toimu.

Vanast traumast võib välja kasvada tõsine liigesehäda ja ühel hetkel võib aidata vaid uue liigese paigaldamine. Inimene saab vaegurluse ekspertiisi komisjonilt puude ning alles siis pääseb ta ehk ka taastusravile, tema edasine töövõimekus on aga juba küsitav.

Teine sagedasem näide on töö iseloomust tekkiv mõne kehapiirkonna, liigese või lihase ülekoormamine. Näiteks tekitab pidev arvuti taga istumine suurt ülepinget kaela-õlavöötme lihastele. Aeg-ajalt sunnib kaelavalu võtma haiguslehe, kuid pärast olukorra leevenemist sama tööstiil ju jätkub. Nii tekib suletud ring kuni puude vormistamiseni. Alles seejärel tekib võimalus taastusraviks. Kas poleks odavam ja kasulikum korraldada taastusravi juba enne puude kujunemist?

Paljud inimesed, kes on korduvalt olnud töövõimetuslehel erinevate selja- ja kaelavalude või liigese- ja lihaseprobleemidega, saaksid tõhusat abi kombineeritud taastusravi protseduuridest. Tähtsaim oleks liikumisravi koos füsioterapeudi nõuannetega edasiseks eluks.

Ei ole uuritud, kui suur oleks kokkuhoid haigushüvitistelt aastas, kui korduvate tabletikuuride ja koduse režiimi asemel pakutaks inimesele vajadusel korralikku, kas või 6-7päevast ambulatoorset taastusravi.

Kui ravikindlustus tasuks ennetava taastusravi eest osaliseltki, oleks see kokkuhoitud töövõimetustoetuse ja kaduma läinud tööpäevade arvelt kasulik kogu ühiskonnale.

Haigekassa tellitud uuringus arstiabiga rahuloleku kohta on pea pooled küsitletuist nõus ise osaliselt tasuma taastusravi eest. Trendi, et inimene ise soovib panustada tervisesse, tuleks kindlasti riigi poolt toetada.

Hiljuti ajakirjanduses avaldatud mõte, et tööandja võiks kanda osa haiguslehe kulusid, ajas ärevaks mõnegi tööandja. Vaesed arstid ja tööandjad, nagu neil veel vähe tööd! Lisaks muule algaks neil ka omavaheline kemplemine, et kindlaks teha, kas inimene ikka on tõeliselt haige.

See idee tundub mulle kahtlase väärtusega. Küllap on targem proovida välja mõelda motivatsioonisüsteem töötajale, et tal oleks huvi tervem olla.

Investeeringud, mida tööandja teeb masinatesse, ehitistesse jne, on maksuvabad. Kui ta aga soovib investeerida oma inimtööjõudu, st töötajate tervisesse, peaks ta selle eest tasuma erisoodustusmaksu. Absurdne!

Vaid töötervishoiuarsti ettekirjutuse alusel pärast töökohal tehtud riskianalüüsi tohib tööandja inimtööjõu eest hoolitseda erisoodustusmaksu tasumata. Hea muidugi, et töötervishoiusüsteem Eestiski juurdub.

Ühiskonnale oleks palju tulusam, kui tööandja ja perearst moodustaksid hoopiski ühisrinde. Perearst saaks soovituskirja taastusraviks lähetada tööandjale, kes otsustaks, kas ja kui palju ta töötaja tervisesse investeerib.

Kindlasti aitaks ja motiveeriks see töötajat olema tervem, sest valik, kelle tervisesse investeerida, jääb tööandjale. Selline kulu oleks küll maksusoodustust väärt.

Eesti pensionisambad on leidnud väga laia kõlapinna. Kindlustatud vanaduspõlv on ahvatlenud paljusid pensionisse investeerima. Tulumaksu tagastamine vabatahtlikku pensionifondi aasta jooksul laekunud summalt on meelitav asjaolu. Arvestades aga eestlaste, eriti meie meeste, keskmist eluiga, ei jõua paljud oma pensionipõlve pikalt nautida.

Ent kas inimene poleks samamoodi nõus investeerima tervisesse, mille heast seisundist tulenevaid hüvesid saab ta kasutada nüüd ja kohe?

Küllap motiveeriks teda samamoodi tervise parandamiseks kulutatud summalt tagasi saadav tulumaks või mõni muu riigi pakutav soodustus. Lisaks tulule enesetunde osas mõjuks see tunnustavalt, kutsuks inimest teinekordki tervisesse panustama.

Kolme samba süsteem oleks sobiv ka tervisekindlustuse osas. Või oleks lahendus kindlustuslepingud, mille juurde kuuluks ka kohustus tasuda ennetava taastusravi eest.

Tegelikult algab kõik igaühe enda suhtumisest oma tervisesse ja selle väärtustamisse. Kardan, et Eestis võtab kaua aega, et juurduks arusaam: oma tervise heaks saan kõige rohkem ära teha mina ise. Arstid saavad olla vaid partnerid ja nõuandjad.

Kui kodanike mõtteviis vajab veel kujunemist, oleks riigi kohus juba praegu igati soodustada ja ellu kutsuda võimalusi motiveerimaks inimesi panustama tervislikesse eluviisidesse. Olgu see siis soodsam maksupoliitika või tervist edendavad programmid.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing