Presidendi 10 ja Elmari tantsuõhtu

Kes neid suudaks lahuta'? Riigi poolt kavandatav alkoholipoliitika tahab need lihtsad rõõmud lahutada, kui alates kella üheteistkümnest õhtul seaduslikult enam alkoholi osta ei saaks.

Ma ei toeta alkoholimüügi piiranguid, sest midagi ära keelata on tavaliselt kõige kergema vastupanu teed minek.

Rõhutada tulebki, et seaduslikult ei saaks osta, sest mitteseaduslikult võib tujutõstvat kraami tõenäoliselt ikka kätte saada. Kui riik suudaks salaviina, puskariajamise, taas au sisse tõusva taksoviinanduse kõik mulgud enne kinni toppida, siis võiks öisest keelust ka tulu tõusta. Aga kas näiteks suhtumine puskariajamisse pole meil liigagi tolerantne?

Miks arvata, et tegu on n-ö lihtsate rõõmude äravõtmisega? Majanduslikult kindlustatum seltskond saab edasi istuda öölokaalis ja hommikupoole ööd taksoga koju sõites taksojuhilt veel reispassi kaasa võtta. Vähem kindlustatud kontingent orienteerub siiski pigem jaekaubandusele ja raadiost tulevale tantsuõhtule, kui astub sisse lokaali.

Seaduslike võimaluste äravõtmisega võib korduda Pärnu metanoolidraama 69 ohvriga. Võib öelda, et nad ise teadsid, millega riskisid ja on seepärast ise süüdi, ent kas kõik on ikka nii must-valge?

Alati saab vastu väita, et tegu poleks ju kuiva seadusega, vaid kõigest öise müügikeeluga. Müüklad on juba hommikust lahti ja ega kell 23 õhtul ole samuti varane aeg. Seega on võimalik oma mõõtu tunnetades ostud õigel ajal ära teha, pealegi pole tegu just esmatarbekaubaga.

Siiski, ka enamik 24 h müüklaid kaupleb asjadega, mida saaks väikese vaevaga päevasel ajal varuda, nagu sigaretid, kartulikrõpsud, limonaad. Kas hot dog'i või hamburgerit peab keset ööd osta saama? Kui hästi järele mõelda, siis pole erilist vajadust ka ööpäev läbi avatud mehitatud bensiinijaamade järele. Paagi saab ka kell 23 täis võtta ja sellega teeb üldjuhul Tallinna-Tartu edasi-tagasi otsa ära. Mis jääks katmata, selle ajaksid ära automaattanklad.

Et ei jääks muljet, nagu teeksin ohjeldamatut alkoholipropagandat, olgu meenutatud, et õndsal nõukogudeajal olid jõus veelgi rangemad piirangud. Kangema kraamiga kauplesid üksnes spetsialiseeritud kauplused (mäletate - näiteks kauplus Ararat, kust tuldi välja ta-ra-ra).

Need avati kell 11 hommikul ja suleti kell 19 õhtul. Nii oli tööpäevadel. Laupäeval suleti spetspoed juba kell 17 ja pühapäeval olid need hoopiski kinni. Ja ühiskondliku toitlustusasutuse uksel seisis šveitser, kellele tuli läbi ukseklaasi vähemalt rohelist rahatähte (ikka kolmerublast) näidata. Kas avalik kord oli toona parem, on raske öelda. Kas kokkuvõttes joodi vähem kui praegu, on veelgi raskem öelda.

Aga taksojuhtidel oli kahekordselt hea põli, sest lisaks lokkavale taksoviinandusele oli taksosid endid nii vähe, et inimesed ootasid taksopeatustes järjekorras taksot, mitte nagu praegu, et järjekord taksosid ootab üht potentsiaalset sõitjat.

Paljudes valdades ja linnades on piirangutepoliitika öise müügikeelu näol juba jõus, ja olukord olevat paranenud. Siis on ju hästi. Kui kohalik omavalitsus niisuguse otsuse teeb, küllap on see siis põhjendatud. Kuid üleriikliku keeluseaduse kehtestamiseks minu arvates vajadus puudub. Piirangud-keelud ahistavad üldjuhul seadusekuulekat kodanikku, mitte...

Veel taunitakse seda, et tekkinud on öised osturetked nendesse valdadesse ja linnadesse, mis jätkavad liberaalset alkoholipoliitikat. Aga mida muud oodata oligi? Päevasel ajal tehakse jällegi pikki osturetki suurtesse kaubandustemplitesse - nii kaugelt kohale sõitmise kui templis viibimise aja poolest. On's vahet?

Ma lubaksin endale märkuse ühe meie telekanali suhtes, mille spordikommentaatorid ei mallanud isegi finišit ära oodata, kui kibelesid šampanjapudelit avama. Olgugi olümpiavõit, minu meelest šampanja sellega kokku ei sobinud - ikkagi sport, pealegi lapsed lõunasel ajal telerite ees. Ja kas lõuna paiku pole pisut vara, pool tööpäeva veel ees? See näitab meie ühiskonna topeltmoraali. Teinud siis kommentaatorid midagi sellist, mis oleks tolle hetke emotsioonide paabelit paremini edastanud, kas või pritsinud üksteist šampanjaga üle, riietusele, stuudio sisustusele, inventarile mõtlemata. Praegu ei erinenud see aga suvalisest seltskonnakroonika üritusest.

Autor: Mati Feldmann