Kas geiðad on veel olemas?

Henrik Aavik 23. veebruar 2006, 00:00

Enne kinno "Geiða memuaare" vaatama minekut oli mul kerge hirm, et tegu võib olla tundedraamaga, kus vaatajate pisaravool on filmi autorite üks peamisi eesmärke. Midagi sellist ei olnud, tegemist on võimsa ja eksootilise looga inimsuhetest traditsioonide ja sõja keerdkäikudes.

Minu arvates on selle filmi tõeline peategelane ida kultuuri maagia. Kõik ilu ja au tavad tulevad esile juba esimestel minutitel, kui surevat naist põetav kalur viskab kala merre tagasi, et ka ülejäänud perekond tühjusetundest osa saaks - kuni kauni geiða sammudeni laval, kus ta ülipaksudel taldadel esitab tantsu lumesajus. Mingil hetkel jõuab kohale, et kujutatav ei ole tuhande aasta vanune müüt, vaid tegevus toimub umbes 60 aastat tagasi.

Teine suurepärane osa filmist on näitlejad, keda olen seni kohanud vaid, terav mõõk käes, bambuselatvades lendlemas. Michelle Yeoh, Zhang Ziyi ja Ken Watanabe on keerulised nimed, mis tasuks juba meelde jätta, kuna ilmselt kuuleb neist lähiaastatel veel mõndagi. "Geiða memuaarides" tuleb nende näitlejaoskus esile ilma võitluskunstide balletita, kuid neis kui näitlejates ei olegi ma kunagi kahelnud. Kui veel edasi mõelda, siis on "Geiða memuaarides" alles ka hingematvalt kaunid looduskaadrid, tuttavad filmidest "Tiiger ja draakon", "Kangelane" ning "Lendavate pistodade maja".

Kolmas põnev aspekt on teisest kultuurist pärit naise elu - geiða elu - muidu varjatud poole nägemine. Sõna "geiða" oleme kõik korduvalt kuulnud, kuid mis selle taga tegelikult on, me ei tea. Vähemalt mina ei teadnud - enne seda filmi. Tegelikult ei tea ma praegugi eriti palju rohkem. Tõlkes tähendab geisha kunstidega tegelejat. Tema teoseks on ta ise, öeldakse filmis. Igatahes saab näha kaunist jaapani tantsu ning aimu seltskondliku meelelahutuse peentest detailidest, samuti jaapani autundest ja oma põhimõtete austamisest üle hetkeemotsioonide. Piirkonna kuulsaimaks geiðaks saanud Sayuri Nitta laiali saadetud riisikookide oksjoni võidu hind kujuneb kõigi aegade kõrgeimaks -

15 tuhat jeeni, selle maksab vana ja rikas arst, kelle hüüdnimi on Krabi. Kuid geiðal ei ole valikut.

Tegemist on USA turule mõeldud filmitöötlusega. Filmi lõpp on viimastel minutitel pöördeline; huvitav, kas see oli niisugune ka Jaapani turu jaoks mõeldud versioonis?

Geiðad, muuseas, on Jaapanis ka tänapäeval.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing